Vikitsitaadid

Allakäik

(Ümber suunatud leheküljelt Mandumine)

Allakäik on üleskäigu jätk vastassuunas, mida mahitab gravitatsioon.

Proosa

muuda
  • Tõsi aga on, et allakäigust kui sellisest on omamoodi tore, esteetiline ja isegi õilis rääkida - vaatad päikeseloojangu ja varemete poole tagasi ja ohkad.
    • Janar Ala, "Koroonaviirus tappis ajakirja", Postimees, 6. august 2020, lk 16


  • Nipliskunsti kriisitunnuseid võis märgata juba Brüsseli XIX saj. pitsides, kui niplatud tülltaust asendati masinatülliga. Esimene tüllimasin leiutati Inglismaal 1809. aastal. Mandrile jõudis see mõni aasta hiljem ja pärast täiustamist Prantsusmaal levis XIX saj. kolmekümnendatel aastatel üle Euroopa. 1874. aastal täiustati pitsimasinat veelgi ja pits loomingulise kunstialana kaotas Euroopas oma tähenduse. (lk 3)
  • XIX sajandi 30ndatel aastatel levinud masinatüll lihtsustas veelgi Brüsseli nipliste valmistamist. See tähistas aga ka selle kunstiala algavat langust. Pealegi kasutati masinatüllis esmakordselt jäika ja tuhmi puuvillast lõnga ning pits kaotas oma senise elastsuse. (lk 8)


  • Lisaks kõigile eespool mainitud vaipadele tekkisid XX saj. alguses Eesti külades tikitud vaibad heegeldatud alusel ja vöödest kokkuõmmeldud vaibad, mis oma olemuselt on rahvakunsti langustunnuste ning väikekodanliku linnamaitse mõju avaldusvorme. (lk 43)
  • Kirivöödest kokkuõmmeldud vaibad meenutavad sõbakirjalisi põiktriibulisi rahvavaipu, kuid omamata rahulikke taustatriipe, mõjuvad nad kirjult. Ka teostuselt olid nad liiga kallid ja ei tasunud end ära. Külades levisid nad ajutiselt, kui rahvarõivas oli juba asendunud linnarõivaga ja peredesse jäi palju tarbetuks muutunud vöösid. (lk 43)


  • Mr. Hindley läks ühel õhtupoolikul kodust ära ja Heathcliff lubas endale sel puhul puhkust. Ta oli siis vist juba kuueteistkümneaastane, ning kuigi ta polnud inetu ega vaimselt vähearenenud, jätsid nii ta olemus kui ka välimus eemaletõukava mulje, mis praegu tema puhul kuidagi tekkida ei saaks. Täielikult oli kadunud varasema õpetuse hea mõju. Alaline raske töö, mis algas varahommikul ning lõppes hilisõhtul, oli kustutanud igasuguse uudishimu, mis tal kunagi teadmiste tagaajamisel oli olnud, samuti igasuguse armastuse raamatute või õppimise vastu. Lapsepõlvest pärit üleolekutunne, mida talle oli sisendanud vana mr. Earnshaw' soosing, oli vaibunud. Ta võitles kaua, et pidada Catherine'iga võrdselt sammu õpingutes, ning alistus kibeda, ent sõnatu kahetsusega. See alistumine oli lõplik ning miski ei mõjutanud teda astuma sammu ülespoole, kui ta leidis, et ta peab oma endisest tasemest paratamatult allapoole langema. Ka tema välimus käis kaasas vaimse allakäiguga: ta omandas lohiseva kõnnaku ning jultunud vaate, tema loomult kinnine iseloom muutus üle igasuguste piiride seltsimatuks ja süngeks ning talle pakkus ilmselt valulist lõbu äratada oma vähestes tuttavates pigem vastumeelsust kui lugupidamist. (lk 67)


  • Tänav oli piirkonna allakäigu tõttu kui mitte lausa välja surnud, siis vähemalt tõsiselt haavatud. (lk 19)


  • Minu valdkonna esindajate seas on tohutuid pessimiste, et tohutu allakäik toimub ja jumal teab, mis saab, varsti sureb klassikaline muusika välja - seda ma ei usu. Mäletan 30 aastat tagasi ka neid traagilisi arutelusid Stuttgardis. Arutati, et ei tea, mis meist saab, saal on küll täis, aga vaadake, need on ju vanad inimesed. 30 aastat on möödas, saal on ikka täis, sama vanad inimesed on, aga põlvkond on lihtsalt muutunud.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18



  • Loomingule püstitatakse ametlikke ja mõistuslikke sihte, kirjutatakse manifeste ja eeskirju, sigitatakse võimustruk­tuure koguni vaimuväljal — see, mille üle meie lähiminevikus on üsna tulemuslikult arutlenud prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu. Tagajärg on see, et kaob loomingu vabadus ja algupära, eelkõige kannatab aga loomingu eetiline mõõde. Teisisõnu, loojad, kes peaksid kõnelema Jumalaga või absoluudiga ja seeläbi tekitama mingeid vastuseid olemasolu kõrbes, panevad oma toodangu teadlikult müüki vaimuturul, mille mehhanismid ei erine muude maiste turgude omast.


"Vilde oli oportunist, menševik, II Internatsionaali tüüpiliste joontega... Samal ajal hakkavad ta kirjanduslikud teosed peegeldama languse, dekadentsi, reformismi vastikuid jooni. (Mille üheks näiteks on "Mäeküla piimamees")". Need hävitavad read kuuluvad Aira Kaalule tema artiklis "Formalismi idealistlikud juured" ("Looming", 1950). Tekkiski skeem. (lk 4)
  • J. Käosaar arendas formaalse loogika põhjal seda seisukohta edasi ja tegi Vilde-uurimist kergendava süllogismi: "Kõik Vilde poolt Taanis kirjutatud teosed on ta languseks. "Mäeküla piimamees" on Vilde poolt kirjutatud Taanis. "Mäeküla piimamees" on ta languseks." (lk 4)
  • "Mäeküla piimamehel" — kapitalistlike elunähtuste ja feodaalse aadli jäänuste vastu võitleval teosel — on oma kindel koht Vilde loomingulises biograafias. Oma võitluskirega ta loomulikult ei tõuse triloogia tasemeni, kuid sellisena nagu ta on, pole alust teost nimetada Vilde loominguliseks languseks. Samuti mitte "eesti kriitilise realismi tipuks", nagu väitis N. Andresen. "Mäeküla piimamees" on romaan, millelt nõukogude eesti kirjanikud võivad õppida sõnadega maalivat portreekunsti, inimpsühholoogia keerdkäikude kujutamist, tööd väljendusrikka keele kallal. (lk 4)

Vaata ka

muuda
  • "Allakäik", Saksamaa mängufilm, režissöör Oliver Hirschbiegel, 2004
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Allakäik&oldid=125531"