Nigol Andresen
Nigol Andresen (ametlikult kuni 1940 Nikolai Andresen; 2. oktoober 1899, Avido, Haljala vald – 24. veebruar 1985, Tartu) oli eesti kirjanik, kirjandusteadlane, kriitik, tõlkija ja poliitik. Ta kasutas ka kirjanduslikku varjunime Ormi Arp.

Kõned ja sõnavõtud
muudaVälisministrina
muudaNigol Andresen oli Eesti välisminister Johannes Varese valitsuses 21. juunist, mil Eestis toimus Nõukogude armee toel riigipööre, kuni 25. augustini 1940, mil vastuvõetud uue konstitutsiooniga sai Eestist Nõukogude Liidu osa.
- Välispoliitilised suhted N. Liidu ja Eesti vahel on lähtekohaks, ka valitsuse teistele välispoliitilistele sammudele. Eesti välispoliitika on rahupoliitika. Väikeriik ei suuda end sõjaliselt kaitsta. Seepärast oli tervitatav N. Liiduga eelmisel sügisel sõlmitud vastastikuse abistamise pakt, mis garanteerib meie piire sõjalise konflikti korral.
- Kui oleks olnud N. Liidu huvides likvideerida meie iseseisvust, siis see poleks olnud tal raske läbi viia. Möödunud meeleavalduste puhul ilmnes, et meie riigi iseseisev korraldus seisab N. Liidu huvides ja meie iseseisvust pole püütud likvideerida.
- "Valitsuse liikmed tulevastest uuendustest", Postimees, 26. juuni 1940, lk 3
- Meie mõnede arvatav okupatsioon on tekkinud nende meeste ajudes. Sellepärast ei ole meil veel okupatsioon, et Punaarmee osasid on Eestis. Üldiselt okupatsiooni tunnus on see, et karu okupeerib mesipuu. Kui kapitalistlike maade naljalehtedes Nõukogude Liitu karuna kujutatakse, siis ei ole meie kuidagi mesipuu, kes karu kätte on sattunud. Meil ei ole okupatsioon, vaid Punaarmee on Eestis meie maa piiride kindlustamiseks.
- Eesti senine sõjapoliitiline propaganda ei olnud realistlik. Iga sõjapoliitiliselt kirjaoskaja inimene ütleb praegu, et väikeriik ei suuda ennast kaitsta sõjaliselt. Kuni sõjad on paratamatud, on iga väikeriigi juhtkond teinud kõige targemini, kui ta on kindlustanud ennast mingisuguse suurriigi kaitse all.
- "Kõik uuendused seaduslikus korras ja kaalutult", Postimees, 4. juuli 1940, lk 2
- Välisministrina võin kinnitada, et punaarmee ülesanne ei ole meie elu kujundada vaid see on meie oma asi. Aga punaarmee on meile siiski selle poolest meeldiv külaline, et võtab ära aluse isegi neil juttudel nagu üks või teine imperialistlik suurriik meie peale mõtleks, ja annab meile põhjusi arvata. et mõnigi võim, kellele meeldiks siia tulla, on hakanud mõtlema, kas maksab, kas tasub.
- "Walimistel otsustame kogu rahwa saatuse üle", Postimees, 10. juuli 1940, lk 2
Tema kohta
muuda- Andreseni lähenemisviis erineb elukesksest positivismist. Tema ideaaliks on "loov kirjandusuurija", kes mõistab teoseid ja nende ühiskondlikku väärtust (nii ütleb ta ise nimetatud lühimonograafias ka Tuglase kohta, lk 93). Teda huvitab kirjaniku vaimsuse kujunemise, teoste ja stiili analüüs. Ta püüab sisse elada uuritava looja psühholoogiasse ning esitada tulemustena eeskätt sünteesivaid järeldusi ja üldistusi. Nii on tema lähenemisviis väga sarnane sõjaeelse tekstikeskse analüüsiga, kuigi ta ei sõnasta oma meetodi aluseid ega ole selles ka järjekindel.
- Andresen ei harrasta faktograafilist peentööd. Pigem võib öelda, et ta valib allikaid. Osalt jääb isegi mulje, et ta teeb teleoloogilist kirjandusteadust, mille eesmärgiks on vedada autor kindlasse paika ja esitada oma lähenemisnurka ainuõigena. Nii eitab ta Tuglasest kirjutades estetismi olemasolu ning seab oma sihiks vabastada Tuglas sümbolismist. Sellega käib kaasas programmiline tees, et kirjaniku ja tema loomingu paigutamine "kirjanduslikku voolu ei ole ta teoste ideelise sisu ning esteetilise väärtuse mõistmiseks mitte alati vajalik" (lk 123).
- Tiit Hennoste, "20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 23. loeng: Stalinismist perestroikani II: 1960. aastate kirjanikulood", Vikerkaar 7–8/2011, lk 155
- Viidatud monograafia: N. Andresen, "Friedebert Tuglas". Tallinn, 1968.