Mäeküla piimamees

"Mäeküla piimamees" on Eduard Vilde romaan, mis esmakordselt ilmus trükist 1916. aastal. Realistliku kujutluslaadiga ning süvenenud psühholoogilise vaatlusega teos erineb Vilde varasematest töödest ja seda on nimetatud tema tugevaimaks teoseks.

Tsitaadid teose 1974. aasta väljaandest

Tsitaadid väljaandest: Eduard Vilde, "Mäeküla piimamees", Tallinn: Eesti Raamat, 1974 (Vikitekstid).

1. peatükk

• Kuna nüüd Mäeküla Kremer hommikust luusi teeb, püsib ta tavaliselt truuduses oma põhimõttele võimalikult kõigest hoiduda, mis vere vagusat ringvoolu kiirendaks, sest ta tahab kaua elada ja tema teine südameklapp ei ole mitte veata. Seepärast sõuab ta aeglaselt ning ühtlaselt ja loovib inimestest, kes teda võiksid pahandada, eemalt mööda — enamasti valitsejastki, kelle õlgadele ta kõik majandusmured on veeretanud, sest selle vaikse mehe palgelt on ikka nii palju uusi atru, äkkeid, vankreid ja palju kallimaidki riistapuid lugeda. Ja tubakahimu vastu, mille orjus talle ta südame tulul arstlikult keelatud on, võitleb ta kuiva saiaga, mida ta välja minnes ei unusta saterkuue tagataskusse pistmast, ja mõtted hoiab hoolega rahu, rõõmu ja süütuse koosil, iseäranis koosil Särgvere poole. (lk 8-9)
• Sest talvine ja suvel pühapäevane kooselu õdede ja vendadega Särgveres — ka linnavend saadab oma jõudeajad alati seal mööda —, see on õieti kogu ta maailm.

Küll ei valitse ses maailmas miski vähem kui kuus meelt ja üks mõte, kuus südant ja üks löök. Seal võivad parteinemiseks ja visadeks võitlusteks asja anda säärasedki küsimused, millest mitte just Euroopa ega perekonna enesegi saatus ei olene, — küsimused nagu see, kas on vähene suhkur või halb hoiukoht süüdi, et Jakoobast õe marjakeedised käärima läksid, ja mitme kana kohta peab kukk olema, kui nad hästi peavad munema, ja kas võib kassi nagu koeragi sooja vee ja seebiga pesta. Erakondi tekib kaks kuni kuus — selle järgi, kuidas päevakorda vanemaid või üsna uusi aineid juurde sigib — ja löömine lõpeb korrapäraselt sellega, et viimaks enam ühtegi võitlejat lahinguväljal ei ole: hüpati ükshaaval lauast ja kaoti klõmdi oma tuppa, kust siis aegade pärast, mis temperamentide järgi mitmesugused on ja ühest tunnist kahe päevani võivad küündida, ükshaaval jälle nähtavale tullakse, õlioks käes. (lk 9)

• Harilikult valib härra von Kremer hommikuseks jalutuseks, kui ta väravast välja ja sepapaja esisele on jõudnud, sealsel lahkmel kõige pikema teeharu — selle, mis karjamõisa viib. Seesinane tee — halvasti sillutatud, nagu kõik teised Mäekülas, sügavaroopaline, kivine ja savine — läheb kõrgendiku külge mööda mitmekesisest võsast läbi ning avaneb siin ja seal välguti, kust vaade kogu mõisa kallakut ja nõgusat nurmkoda võib mõõta. Ja siis tuleb sõre männik liivasel pinnal ning lõpuks karjamõisa lage mäenutt, ühe palgega vastu turbasood, teisega vastu väikest küla ja põllu- ning karjamaa veeri mööda laialipillatud saunu.

Sel teel teeb jalutaja sagedasti puhkeseisakuid. Ta istub mättale või heidab murule, sirutab koibi ja vibutab keppi, ümiseb, haigutab ja lõbutseb teadvuses, et ta elab, et ta on olemas. Ja mitte lihtsalt olemas, vaid Mäeküla mõisnikuna olemas. Olemas isikuna, kellel maakerast veel osake päriseks on, kelle küljealune oma, vastuvaidlemata oma, ja kellel veel nõuda ja käskida on. Ning keda ikka veel respekteeritakse. Ja kes kedagi ei tarvitse karta. Ja hein kasvab, vili küpseb ja lehmad lüpsavad. Ja peremehed maksavad renti ja kandimehed teevad töö ära. Ja — jaa — — oääh! — Mäeküla mõisniku magusas haigutamises sisaldub kõik, süsteem ja programm. (lk 9-10)

• Enamasti peatub härra von Kremer ka karja juures, kui see ta käigu piiril juhtub olema, ja siis võidab ta silm isaliku ilme ja isalikult liiguvad ta pikad vurrukihvad. Sest need sada nelikümmend nisa seal — rohkem neid paraku ei ole ja kõige paremat tõugu pole nad ka mitte —, need on ta majanduse elusooned, ta isandliku iseseisvuse peapide; alles kaugelt järele tulevad kartulid ja veelgi kaugemalt müügi vili, kui viimast üldse jätkub. Ja Mäeküla mõisnik sügab Laadikut ja Küüdikut sarvede vahelt, ulatab Punikule tüki saia suhu ja austab Karja-Toomast usaldustoonil mõne küsimusega. Sest Toomast ta ei pelga. Selles mehes pole midagi ähvardavat südameklapile. See väike nässakas rähksilm vahib peremehele otsa, nagu seisaks äkki pilvest kukkunud vanajumal ise ta ees. Mütsigi äigab alles siis peast, kui teine juba selja pöörab. Kurta ja tahta pole tal midagi. (lk 10)
• Teise, veidi väiksema tiiru ristleb härra von Kremer õhtupoolikul ära. Seepeale järgneb päevakava huvitavam punkt: lehmalüpsi pealtvaatamine karjataras. Sellelt virgelt vaatemängult täis rebivaid käsi, sorisevaid nisi ja kobrutavaid kappu viib ta alati nii ülendatud meeleolu tuppa, et paneb oma vana mängutoosi tilisema, mille mahedail helidel ta siis ühtlasi õhturoale rõõmsa vastuvõtu valmistab. Vahel laulab sööja mängitavat viisi paiguti kaasa, ja siis on emand Reemeti kriitika järgi "kui saetaks seinu seitsme suure saega ja soglataks kühvlitega munakivide virnas". (lk 11)

2. peatükk

• Seal sündis ühel kevadel üheksakümnendate aastate alguses midagi, mis tema nii rahulikes värvides hoitud elule ärevat karva vöödi sisse vedas. Ta leidis äkki, et ta enesega enam üksi ei olnud. Ta meelest oli, nagu segineks kõigesse, mis silm nägi, kõrv kuulis, nina haistis, kops hingas, midagi enneaimamata võõrast. See ep olnud esiotsa ilus ega inetu, hea ega halb, ainult umbusklikult imekspandav uus. Siis aga selgus ebamäärane ja sai meeks — meeks, mis on magus mõruduseni. (lk 12)
• Uinuv laiskleja, muidu kassi kombel keras, ajas pahemal käel puhkavat pead niikaugele tagasi, et nägu profiilis ja valge kael päevitanud lõuast kurguauguni nähtaval seisis. Näol ja avatud suul püsis ilme, nagu kuulataks ta kavala poolmuigega mõnd mootsikut sosijuttu. Härra von Kremer pani veel tähele, et magajal väga harvad hambad, ja iseäranis tähele pani ta, et tal kaks vaokest kaelas olid, kaks noort priskusekortsu pealpool helmerongi, ja korraga mäletas vanahärra, et need vaokesed — just nemad — tema süütut uudishimu olid äratanud. Muidu oli noorik nagu teisedki külanoorikud, ja et ta noorik oli ja mitte tüdruk, selgus hõbedasest laulatussõrmusest, mis tal parema käe sõrmes valendas. (lk 13)
• Kui vanahärra saali ilmus — miks ta ei pidanud järele vaatama, kes Kaie asemel tema aknaid pesi? —, tundis ta Prillupi õues nähtud laisa naise juba lävelt ära — enne veel, kui ta tema pead ja kaela silmas, mida akna ristpuu jaolt varjas, ja hoolimata teist karva riietest. Selles nimelt, kuidas kebja luuga noorik aknalaual istus ning töötava käe sunnil ülakeha hoidis ja liigutas, oli Kremerile midagi ebateadlikult meelespeetut ning Prillupi muruga ühenduses seisvat.

Vist ei kuulnud Mari saksa tulekut, sest ta vilistas rahulikult edasi, nii endamisi sumedalt, kuid vilumisest tunnistava võimega. (lk 17)

• Mari pesi ja härra seisatas veel pisut. Kuna ta pilk nooriku kuju mööda üles ronis pastlakandadest paljaste käsivarteni ja laeni ulatuva peani, tähendas Kremer sel iiveldaval toonil, mis naljata naljatajale omane:

"Aga kui sa sealt nüid maha kukud ja kaela murrad!"

Kuid sõnal oli ootamatu tagajärg. Nägu, mille noor naine lae alt vana rüütli poole pööras, oli äkki maski vahetanud, kibeldama löönud, ning huulte vahelt välgatasid harvad hambad esimest korda välja.

"Kellel mu'st siis kahju oleks — ärral või?"

Kremer naeris sabatult ja läks. Tal oli hea meel millestki, misüle ta endale aru ei püüdnud anda. Söögitoast kirjutuskabinetti ja sealt tagasi sammudes venitas ta vurrukihvad paar korda õige sirgu, ja kui ta seepeale ümariku söögilaua ümber mõne ringi tegi, pidas ta pöidlad vesti käeaukudes ja liputas sõrmi. (lk 19)

• Kui Ulrich von Kremer seepeale jälle maja teise tiiba oli jõudnud, liitis ta pilgu tükiks ajaks ühe suure tindipleki külge kirjutuslaua luitunud kalevil, kuna ta sõrmenukkidega meelekohti hõõrus. Ulrich von Kremer andis tunnetusele maad, et on rumalusi, mida kahepäevane vihm ei suuda uhta, kui inimene "pleebsilistest kalduvustest" vaba ei ole. Ja sellega tõusis ta silm tindiplekilt üles ja langes väheldasele mustunud õliportreele, mis seal veidi halekas valguses teise seesuguse kõrval seinal rippus. See sõna oli nimelt kord emaliku murega tolle auväärt naise patriitslik-kõrgi ülahuule alt kukkunud. (lk 20)
• Pool tundi hiljem istus härra von Kremer söögilauas ja neitsi Vilhelmiine ümmardas teda.

Korraga jäi viimane kuulatama, ja kuna ta kuulatas, kerkisid ta juuksekarvad ja mokad sosistasid: "Jeesus!" Siis mühas ta minema, et üürikese aja pärast tagasi lainetada, tilisev kastike nagu hundi küüsist päästetud tall.

"Nad on ju nii frehhid siin, nii fäega frehhid! Ma nägin ju kohe, kui ta jala sisse pistis, et see üks frehh inimeseloom on! — Kas härra teab, mis ta tegi? Istub korraga soffa peale, sirutab jalad fälja, ringutab ja ütleb: "Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!" — Minu nähjes, minu kahe silma all istub soffa peale ja ütleb: "Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!"" (lk 20)

1955. aasta väljaanne

Leheküljenumbrid on antud väljaande Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955 järgi.

• Mari pesi ja härra seisatas veel pisut. Kuna ta pilk nooriku kuju mööda üles ronis pastlakandadest paljaste käsivarteni ja laeni ulatuva peani, tähendas Kremer sel iiveldaval toonil, mis naljata naljatajale omane: "Aga kui sa sealt nüid maha kukud ja kaela murrad!" Nägu, mille noor naine lae alt vana rüütli poole pööras, oli äkki maski vahetanud, kibeldama löönud, ning huulte vahelt välgatasid harvad hambad esimest korda välja. "Kellel mu'st siis kahju oleks – ärral või?"
  • 2. peatükk, lk 21-22

• Huvide tasakaalus sisaldub rahu tagatis.
  • 4. peatükk, lk 38

Teose kohta

• On mõistetav, miks "Mäeküla piimameest" nimetatakse Vilde loominguliseks languseks. Teose hindamisel kasutavad kriitikud skeemi. Ja see skeem ongi "trampliiniks", mis ei jäta teost üles. Kõigepealt kasutatakse skeemi, mis on "Mäeküla piimamehe" hindamisel seotud Vilde maailmavaate probleemidega.

"Vilde oli oportunist, menševik, II Internatsionaali tüüpiliste joontega... Samal ajal hakkavad ta kirjanduslikud teosed peegeldama languse, dekadentsi, reformismi vastikuid jooni. (Mille üheks näiteks on "Mäeküla piimamees")". Need hävitavad read kuuluvad Aira Kaalule tema artiklis "Formalismi idealistlikud juured" ("Looming", 1950). Tekkiski skeem.

• Kõigele sellele vaatamata ei saa riputada monumentaalse kirjandusklassiku seljale suurte tähtedega silti: "Vilde oli oportunist, menševik, II - Internatsionaali tüüpiliste joontega" ja teha teda poliitiliseks närukaelaks ja töölisklassi reeturiks, ilma et selleks oleks küllaldasi andmeid. Leidub materjale, mis panevad küsimärgi alla A. Kaalu argumentatsiooni ja näitavad, et ta lihtsustas keerukaid küsimusi. Isegi siis, kui A Kaalu maailmavaateline "nimesilt" vastaks tegelikkusele, oleks ta teinud vulgarisaatorliku vea — mehaaniliselt samastades kirjaniku maailmavaate ja loomingu. Selle vea on ta juba teinud, "Mäeküla piimamehele" analüüsi andmata, saatis kriitik "trampliinilt" alla, sest tal on eelarvamus Vilde maailma vaate suhtes selle teose kirjutamise ajal.
• J. Käosaar arendas formaalse loogika põhjal seda seisukohta edasi ja tegi Vilde-uurimist kergendava süllogismi: "Kõik Vilde poolt Taanis kirjutatud teosed on ta languseks. "Mäeküla piimamees" on Vilde poolt kirjutatud Taanis. "Mäeküla piimamees" on ta languseks."
• "Mäeküla piimamehel" — kapitalistlike elunähtuste ja feodaalse aadli jäänuste vastu võitleval teosel — on oma kindel koht Vilde loomingulises biograafias. Oma võitluskirega ta loomulikult ei tõuse triloogia tasemeni, kuid sellisena nagu ta on, pole alust teost nimetada Vilde loominguliseks languseks. Samuti mitte "eesti kriitilise realismi tipuks", nagu väitis N. Andresen. "Mäeküla piimamees" on romaan, millelt nõukogude eesti kirjanikud võivad õppida sõnadega maalivat portreekunsti, inimpsühholoogia keerdkäikude kujutamist, tööd väljendusrikka keele kallal. (lk 4)
  • Elem Treier, Ed. Vilde muuseumi direktor, "Skeemide ja väärhinnangute vastu Ed. Vilde loomingu analüüsis", Sirp ja Vasar, 16.12.1955, lk 3-4