Haigutus

ProosaRedigeeri

  • "Võtku mind Madis," ütleb ta, [Toots Kiire kohta] "kui mul aimugi oleks, mis see nööpsaabastatud konks minuga täna tahab teha. Hommiku tahtis mind kõigepealt ära tappa ja jootis mulle hirmsat kihvti sisse, mis mind kõik selle õndsa hommikupoole koledal kombel aevastama — ei, mitte aevastama!— õigus, haigutama ajas. Õnneks sain apteekri käest õigel ajal vastukihvti, nii, et... noojah, nii et eluvaim veel sisse jäi. Noojah, hõkk, see oli hommiku, aga mis ta minuga praegu mõtleb teha, seda ei tea ma koguniste. Seda peab tema enda käest küsima."


  • "Sina oledki see mees!" hüüdis Jabes pärast pühalikku pausi üle kantsliääre kummardudes. "Seitsekümmend korda seitse korda moonutas su palet haigutus, seitsekümmend korda seitse korda küsisin ma nõu oma hingelt, ja ennäe — see on inimlik nõrkus, ka seda võib andeks anda! Esimene seitsmekümne esimesest on tulnud. Vennad, viige tema peal täide kirjutatud kohtuotsus. Olgu niisugune au kõikidel issanda pühakutel!" (lk 26)

LuuleRedigeeri

Magusasti magas noorte Bachide neljakordne kvintett
Johann Sebastian haigutas täie suuga
ja mõtles murelikult et
täna tuleb kirjutada üks topeltfuuga
kroonprintsi homsete pidustuste jaoks
Läks siis kaevule ja pesi end et roidumus kaoks

  • Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92