1734. aastal avaldas prantsuse filosoofCharles de Montesquieu oma teose "Mõtisklusi roomlaste suuruse ja nende allakäigu põhjustest" ("Considérations sur les causes de la grandeur des Romains et de leur décadence"), mille mõjul hakati dekadentsi edaspidi seostama antiikse Rooma langusega. Tasapisi kandus dekadentsi mõiste üle ka XIX sajandi alguse klassikalisi kaanoneid eirava kirjanduse arvustamisse ning esimesteks moodsateks "dekadentideks" osutusid romantilised luuletajad.
Nietzsche sidus dekadentsi negatiivse tähendusmahu oma endise iidoli Richard Wagnerimuusika ja isiksuse ümbermõtestamisega: Wagner oli tema meelest halb dekadent, sest ta pidas dekadentlikku stiili edumeelseks. Nietzschet ennast tuleks selle loogika kohaselt võtta kui head dekadenti, kes diagnoosis omaenese rikutud ("dekadentliku") maitse ausalt säärasena ja tegi sellest enesetuvastusest oma relva edasises võitluses uue maailma eest.
Nii nagu Jeesus Kristuse personaalne põrguskäik oli surma äravõitmise ja surmahirmu tühistumise eeldus kogu inimkonna jaoks, nii saab ka Nietzsche personaalne dekadentsikogemus, mille ta oma isikus läbi elab ja ühtlasi ületab, eelduseks kogu inimkonna kultuurilisel uuenemisel. Nii umbes arvab ta ise.
Friedell samastab dekadentsi loomisrahutuse endaga, julgusega minna oma teed ja avastada uut, inimvaimu originaalsete hoiakute ja arengupotentsiaaliga. Dekadentsi kaudu sooritatakse elus ja kultuuris paradigmaatilisi pöördeid. Dekadent ongi teisisõnu kõige puhtamat sorti looja oma tundliku hinge, näilise tujukuse ja esialgu haiglase mulje jätvate valikutega. Dekadendiks nimetatakse teda seetõttu, et ta teeb seda, mis erineb esiotsa massi maitsest, ehkki mõne aja möödudes saab sellest tegutsemise üldine mõõdupuu.
Õitsva tuberkuloosi käes vaevlev kunstnik kogus endasse esteetilist potentsiaali põhiliselt hästi söönud ja meditsiiniliselt valvatud keskkonnas. Alles seal tekkis õitsva tuberkuloosi ümber teatav kunstilisele kujundile hädavajalik mänguruum. Vaeste vaevatute suletud varjupaigas see potentsiaal alanes. Randevuud põrgus, eksperimendid meelemürkidega, seksuaalsuse üledoseerimine saavutas kunstilise vastukaja selle eest piisavalt kaitstud publiku olemas olles. Saatanlikud kired hakkasid esteetilist närvi erutama siis, kui saatanat võis juba võtta mingitmoodi mängukannina.
Flaneerimine on teatavasti igasuguse vaimuelu, teaduste ja kunstide õitsemise esmaseid tingimusi. Selgelt on seda väljendanud prantsuse kirjanik Stendhal, kes küll nimetab ka täpse minimaalse summa, mis on viljakaks flaneerimiseks vajalik. Sellist summat Tartus naljalt ei kohta, ometi on flanööre huvitaval kombel palju. Rõõmus dekadents valitseb seal juba aastast 1632, kui rajati ülikool. On seepärast mõistetav, miks Aleksandr Sergejevitš Puškin igatses kogu oma elu – mis jäi kahjuks! lühikeseks – Tartusse. Seal on olemas kõige olulisem.
Kui Euroopa koolides on sajandeid loetud Plinius noorema kirju või Plutarchose "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast stiilist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma eesti keelde. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa dekadents, millest on välja kasvanud haruldane nähtus – eesti modernne kirjandus.
.jpg)
