Publik lasteetendusel
Prudence Heward, "Teatris" (1928)

ProosaRedigeeri

  • Kavalehe sissejuhatus ajendab selliste kontsertide külastajaid teistele kaaskuulajatele selgitama, miks ja kuidas tema sisemus muusika valuga kaasa väriseb. Just nüüdsama on ta neid ja nendele sarnaseid ridu kuskil lugenud. Beethoveni valu, Mozarti valu, Schumanni ja Bruckneri valu, Wagneri valu. /---/ Ühele proua doktorile on sarnased muusikalised hirmud juba ammu tuttavad. Juba kümnendat aastat üritab ta Mozarti Reekviemi saladuse jälile jõuda. Senini pole tal õnnestunud oma uurimustes jalatäitki edasi astuda. Tegemist on põhjatu ja salapärase teosega. Meiesugune ei saagi seda teost mõista! /---/ Reekviemi sissemaksu tegi keegi mustas kutsarimantlis saladuslik tundmatu. Proua doktor ja teised, kes on kõik ühte ja sedasama Mozarti elust jutustavat filmi näinud, teavad - tegemist on surma endaga! Selline mõte aitab kuulsust kaitsvasse kesta auku närida ja läbi selle augu kuulsuste külje alla pugeda. (lk 16)
  • Ta [Walter Klemmer] haarab õpetaja pianistisõrmedest. Suudlen kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see käesurumine jätta. Esiteks pole selline sõpruse ja seotuse märk teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid akorde pole sellele kolmandajärgulisele publikule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui orjadega käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut. (lk 54)
  • Neis kümmekonnas sekundis enne etenduse algust, mil saal on pimenenud, publik vaikne, aga etendus pole veel alanud, on lüpsieelset laudameeleolu. Teatrikülastajad lõpetavad jutu, lülitavad välja ühendused saalivälise maailmaga, andes märku, et neist on saanud Publik, ja kui külastajad on vaikinud, hakkab kostma Publiku häält. Tagareast tuleb summutatud röhatus, vasakult kõhukorinat, ees nuusatakse, paremal hingab keegi raskelt läbi nina, kümnete rahutute liigeste nihelemisest tekkivast toolide naginast rääkimata. Publik on saalitäis Ihu, Füüsist. Lavastaja ülesanne on muuta Füüsis Metafüüsiseks.


  • Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult mälestus. Jäävad ainult muljed ja retsensioonid, ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)



  • Suur osa tema muusika levikust on toimunud rohujuuretasandil ja väljaspool uhkeid kontserdisaale, kus kalli pileti ostnud peene moega kuulajatele esinevad õhtukleitides ja ülikondades muusikud, esitades kultuurselt kõlavat kenasti voolitud muusikat. Tormise lood selle glamuuri kõrvale kuigi hästi ei sobi. Tema muusika on rohkem ta enda nägu: maa- ja looduslähedane, mingis mõttes rahvapärane, ilma lipsuta, mõnikord paljajalu, vitaalne, vahel ootamatu ja tihti keharütmidega mänglev, kõlatundlik. On hulk inimesi, keda see kõnetab, kuid nende muusikasfäär erineb veidi kõrgkultuursest rambivalguses toimuvast kunstist. Muusikal on mitmesuguseid korruseid.
  • Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugust terviklikkuse tunnet, mida autor üritas helidesse tõlkida, pannes noote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad.
Sõnadega seesugust tunnetust tekitada on raskem. Sõnad on rohkem kehavälised, muusika aga tungib jalgadesse, vere pulseerivasse kohinasse ja lihaste võbelusse, muusika võib pähe ka lüüa.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16


  • Koorimuusika valdkond, kuhu kuulub põhiosa Veljo Tormise loomingust, toimib teistsuguse loogikaga kui kommertssfäär. Seal on keskmes kontsert ja heliplaadid on tihtipeale kontserdisalvestused või edukate kontserdikavade tulemid. Kontsert on teatavasti midagi niisugust, kus kuulaja tähelepanu üritatakse muusikal hoida ürituse algusest lõpuni ning üritus ise ei välta mitte mõne minuti, vaid pigem tunni.
Selles pole ühe-loo-ideoloogial kohta. Inimene, kes on toreda või meeliülendava kontserdi ära kuulanud, ostab meenutamiseks meeleldi kaasa esineja plaadi, kui seda kontserdipaigas müüakse. Plaat on sisu poolest tervik, ta on enamasti esteetiliselt kujundatud, ta on käegakatsutavalt materiaalne - inimesele, kes on käinud teataval kontserdil jälgimas muusikute elusat esinemist, seondub plaadiga mingi emotsioon või mälestus.
  • Immo Mihkelson, "Seitse kümnendit plaatidel - pikk ja lai diskograafia", Postimees, 7. august 2020, lk 17

LuuleRedigeeri

Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest antud oli märk.


Õhtuks sai valmis see topeltfuuga

Eile kuulasime seda naisega
(kontserdisaal oli rahvast täis
Jankel ja Mari-Ann olid ka seal)

Üks tüse tädi kuulas ja läks härdaks
sest talle tuli meelde kadunud Voldemar
tubli pritsimees
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..." mõtles ta
Ühele tüdrukule tuli meelde pikk poiss
ja kuu ja Hirvepark
"Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..." mõtles ta
Ühele karguga mehele tuli meelde kuidas ta relvaga käes
võitles ammu-ammu Punaväes
ja valgete pihta kuulipritsist täristas
Ta selg läks sirgu
ja kannad kokku
״Vaš prikaz võpolnen, tovarištš komandir!"
mõttes ta müristas
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..."

  • Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92

Ja kui tola toore muna
pihus katki pitsitab,
rahvas sellest võlutuna
plaksutab ja itsitab.

  • Joel Sang, "Tsirkus" raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele" (Vagabund 1991)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel