Mulje

Rudolf Bauer (1889–1953), "Impression XXXVII", s.d.

Dagmar Anders, "Esimene mulje" (1989)

Proosa

• Kehvas riietuses on raskem meeldivat muljet jätta kui heas. (lk 6)
• Himu oma iseloomu näidata jätab sageli niisama võltsi mulje kui himu seda varjata. (lk 16)
• Kõrgemates seisustes avaldavad naised suuremat muljet võõrastele meestele, madalamates enda omadele. (lk 30)
• Oma sisemist inimest — moraalset ja isegi intellektuaalset — võib tunda üsna hästi; mitte aga oma välise poole tervikut, seda muljet, mille kogu meie jutt ja välimus teistele jätab. (lk 45)
• Mida vanemaks saadakse, seda enam tahetakse jätta muljet tavalisusest — et ainult pääseda vaevast silma torgata. (lk 45)
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004

• Keegi teine ei ole nii innukas koguma üha uusi muljeid kui see, kes ei mõista vanu läbi töötada.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007, lk 31

• Olin just saanud kingiks oma esimese fotoaparaadi ning kuna ma pidevalt unustasin uut kaadrit ette keerata, tegin kõige kummalisemaid pilte, kus majad seisid pea peal, kus laevad sõitsid üksteise sisse ning inimesed ja loomad sulasid kokku koletisteks. Olukord minu peas sarnanes nende piltidega. Esimest korda elus ei suutnud ma uute muljete tulva vastu võtta, ta tormas mu kallale, kiskus mind siia ja sinna, rõõmu hulka sugenes peapööritus ja väsimus.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 34

• Eelarvamus on hädavajalik majateenija, kes ei lase tüütuid muljeid üle läve. Ei tohi ainult lasta oma teenijal iseennast välja visata.
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 37

• Mulle on alati tundunud imelik, et maade kirjeldused ei lange kunagi kokku sellega, mida kohapeal tegelikult näed. Minu pealiskaudse ettekujutuse järgi Austraaliast pidi seal olema hulgaliselt känguruid ja laiuvaid tühje kõrbesid. Melbourne'i saabudes hämmastas mind kõige rohkem puude ebatavaline väljanägemine ja see omapära, mille Austraalia maastikule annavad eukalüptid. Mulle hakkavadki alati kõigepealt silma puud või siis jällegi mägede piirjooned. Inglismaal oleme harjunud sellega, et puudel on tume tüvi ja heledate lehtedega oksad; vastupidine Austraalias oli lausa jahmatav. Kõikjal paistev hõbevalge puukoor ja tumedamad lehed jätsid mulje, nagu vaataksid foto negatiivi. See pööras kogu maastiku väljanägemise peapeale.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 326-327

• Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult mälestus. Jäävad ainult muljed ja retsensioonid, ja need on paraku vägagi subjektiivsed.
  • Dagmar Normet, "Lo Tui", 1973, lk 16

• Väga lihtne on seletada, miks nõukogude ajal oli osa teid paremas korras. Kui tähtsad tegelased lendasid Moskvast Riiga, soovisid nad kiiresti jõuda Jūrmala sanatooriumidesse. Seepärast ehitatigi kiirtee, mida rahvas sileduse tõttu hakkas kutsuma "seitse minutit Ameerikas". Samasugune magistraal viis ka ida poole, sest turistid soovisid kähku näha Liivimaa Šveitsi, Sigulda kaunist loodust. Ka Riiast lõunasse viis 20 kilomeetri pikkune kiirtee, mis lõppes mõni kilomeeter pärast Salaspilsi koonduslaagri kohale rajatud mälestusmärki. See oli turistidele kohustuslik külastusobjekt. Et välisturiste mujale ei lastudki, pidi neile jääma mulje, et vähemalt teed on meil head.
  • Anna Žīgure, "Läti maa ja taevas", tlk Kalev Kalkun; LR 29/30 2001, lk 60

• [Norrell:] "Otsige mulle maja, mis jätab külalistele mulje, et võlumine on auväärt amet - mitte vähem kui õigusteadus ja hulga rohkem kui arstiteadus."

Childermass päris irooniliselt, kas härra Norrell soovitab tal otsida arhitektuurilisi mõõtmeid vastavalt ettekujutusele, et võlukunst on sama väärikas kui kirik.

Härra Norrell (kes teadis, et maailmas on olemas niisugused asjad nagu naljad, muidu poleks neist raamatutes kirjutatud, ent talle polnud kunagi ühtki nalja tutvustatud ega olnud ta neist ühegi kätt surunud) mõtiskles viivu ja vastas viimaks eitavalt.

• Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 58