Nali

Nali on sündmus, jutt, pilt, olukord vms, mis ajab naerma, mis on naljakas, lõbus, koomiline; mentaalne stimulatsioon, mis piisava tugevuse korral kutsub esile naeru. Naljaks võib nimetada niihästi koomilise sündmuse, nähtuse, vms talletust või edasiandmist sõnas, pildis või muul viisil kui ka neis peituvat koomilist iva. Naljal põhinevat meelelahutuse ja kommunikatsiooni vormi nimetatakse huumoriks.

Gaetano Bellei (1857–1922), "Naljahammas", s.d.

Miks läks kana üle tee? Vastust sellele küsimusele otsivad folkloristid, kirjandusteadlased, psühholoogid, evolutsioonibioloogid, filosoofid jpt teadlased juba aastatuhandeid.

Proosa

• Nali on vaimu sügelised. Nad löövad välja kihelusega. Kui on tegu tugeva ihuga, võivad tublid sügelised surmahaigusest terveks teha — kui neid korralikult ravida — , nad võivad aga ihukese ka hoopis ära kurnata ning hävitada, kui nad hooletusse jätta. Sama lugu võib hingel juhtuda naljaga. Naljahammas paneb terve laudkonna naerust hirnuma, kuid harva on tema sõnal tõsisemat kaalu.
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 13-14 2005, lk 9

• Pilget ja nalja nagu kõiki söövitavaid aineid tuleb ettevaatlikult kasutada. (lk 35)
• Ma olen oma elu jooksul tähele pannud, et inimese iseloomu teiste võimaluste puudumisel millegi muu põhjal nii eksimatult tundma ei õpi kui selle põhjal, missugust nalja ta pahaks paneb. (lk 36)
• Teisi naerma panna ei ole kuigi raske kunst, kui on ükskõik, kas naerdakse meie nalja või meid endid. (lk 48)
  • Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972

• Nali on kahtlase päritoluga hiilgav tõusik.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007, lk 46

• Kes ei tee nalja — kui nali tuleb? Üks rahvas, olgu ta kõige sulaslikumas ikkes, ei kaota oma rahva laadi, oma tervet rahvanalja, oma himu pilgata, oma soovi enese ja teise, veel alama vahel vahet teha.
  • Juhan Liiv, "Vari", 1894

• Varastasin temalt tihti nalju ning vihjeid. Need, mis talle eriti meeldisid, söötsin tagasi, teda just nagu sõnadega toites. (Tal oli keerukas ning kirju sõnavara, ta kasutas ohtralt argood ja populaarsete laulude katkeid ning kulunud, ammu moestläinud vasakpoolseid loosungeid, mida üksikud tööliste ja talupoegade liikumise liberaalsed esindajad ikka veel kalliks peavad. Ta stiilis säilis midagi noorukesest gangsterist, kondisest alatoidetud jõnglasest laupäeva pärastlõunakontserdilt New Yorgis.) Kui ma üksi olles ta nalju meenutasin, ei suutnud ma iial aru saada, miks need naljakad pidid olema. (lk 18)
  • Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

• Kui ta läinud oli, helistasin Tomile, kes võttis mind mu enesepiinamise lõpetamiseks kaasa Saatchi galeriisse ühe oma kunstikooli sõbra peole. "Bridget," sosistas ta närviliselt, kui astusime valgesse urgu grungenoorte merre. "Sa ju tead, et pole trendikas installatsioonide üle naerda?"

"Okei, okei," ütlesin tumedalt. "Ma ei tee ühtki surnud kala nalja."

• Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik", tlk Kersti Tarien, Varrak, 1998, lk 192

• Need naljad jõudsid vahel kohale kahe-kolme päeva, vahel kahe-kolme aasta pärast – mõnel tõsidamal juhul, millest siis naerdes üle saadi. "Kui pimedaks lähe, küll siis paista!" ütlesid nad selpuhul.
  • Nikolai Baturin, "Karu süda", 1989, lk 19

• Nõukogude ajal oli kaasaegse rahvanalja uurimine praktiliselt võimatu ja selle arhiiviline talletaminegi ohtlikult problemaatiline, sest see nali oli valdavalt poliitiline.
• Naer on ühest küljest laiem kui nali: on olemas nt. "närvinaerud" – hüsteeriline naer, kõdinaer, naerugaasi-naer, naer, mida kutsutakse esile teatud ajupiirkondade elektrilise ärritamisega. Inimene võib naerda ka lihtsalt rõõmust, elujõudude küllusest või rituaalsetel põhjustel – Vladimir Propil (1976) on need kolm toodud välja eraldi naeruliikidena. Naer kui viisakusnaer või "kaameranaer" kuuluvad lihtsalt etiketti.
• Naljal on muidki lüüse mittenaerdavasse maailma. Karikatuur võib panna laginal naerma, aga mõnikümmend aastat tagasi viljeldi Eestis täiesti kavatsuslikult rafineeritud peitepildilist karikatuuri, ja karikatuuri naerutu videvikutsoon on grotesk (meenutagem Goya või Viiralti jubedusttekitavaid taieseid). Nalja ja retoorika piiril paikneb mitmesuguseid absurdilist elementi kätkevaid nähtusi, nagu kalambuur, paradoks, oksüümoron. Kuskil sessamas ringkonnas hõljuvad ka iroonia ja vaimukus.
  • Arvo Krikmann, "Sissejuhatavat huumorist ja rahvanaljast: ained, mõisted, teooriad" Keel ja Kirjandus 2002, nr 12, lk 833–847

• [Norrell:] "Otsige mulle maja, mis jätab külalistele mulje, et võlumine on auväärt amet - mitte vähem kui õigusteadus ja hulga rohkem kui arstiteadus."

Childermass päris irooniliselt, kas härra Norrell soovitab tal otsida arhitektuurilisi mõõtmeid vastavalt ettekujutusele, et võlukunst on sama väärikas kui kirik.

Härra Norrell (kes teadis, et maailmas on olemas niisugused asjad nagu naljad, muidu poleks neist raamatutes kirjutatud, ent talle polnud kunagi ühtki nalja tutvustatud ega olnud ta neist ühegi kätt surunud) mõtiskles viivu ja vastas viimaks eitavalt.

• Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 58

• Mima tegi neile võileibu ja tuli pärast ka ise välja vaatama, mis toimub. Kui Evelyn proovikaevandisse tööle naasis, seisis vana naine juures ja vaatas. Mimal olid jalas mustad krimpleenpüksid ja kummisaapad, mis lotendasid põlvede ümber. Ta oli õlgadele visanud viledaks kulunud halli fliisi. Hattie meelest nägi ta seal seistes ja vaadates, kuidas tema minia töötab, välja nagu kapuutsiga vares. Kapuutsiga vares, kes on valmis toidupalukest haarama. "Noh, Evelyn, milline sa välja näed?" küsis Mima. "Käpuli nagu mingi lojus. Selles valguses oled sa justkui mõni Josephi siga, kes seal mullas songib. "Vaata ette või muidu lõikab ta sul kõri läbi ja sööb su peekoni pähe ära." Ta naeris nii valjusti, et hakkas köhima ja puristama.
  • Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018, lk 22

• Ma olen üliõpilastega folklooriloengutes nendel teemadel arutlenud ja mõnelgi juhul on välja koorunud mõte, et etnilised naljad on siiski igand ja neid teevad inimesed, kellel endal ei ole just väga kõrge vaimne tase.
• Naljad võiks jääda, aga kaduda võiksid stereotüübid, et kui sa oled sellist nahavärvi või sul on selline sotsiaalne staatus, siis sulle omistatakse ilma sind tundmata teatud isikuomadused või käitumismallid.
  • Marju Kõivupuu, Me ei saa ajalugu tsenseerida ERR, 13.06.2020

• Oleme jõudnud väga paljudel kordadel selleni, et Eesti elus on huumorit natuke liiga vähe. Liiga vähe saab nalja. Vanasti sai rohkem nalja, vahepeal ei saanud peaaegu üldse nalja, nüüd hakkab jälle äärest natuke saama.
  • Priit Pius, intervjuu: "Priit Pius: Eestis on liiga vähe huumorit", ERR/Vikerraadio "Vikerhommik", 12.04.2022

Luule

Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja
oleneb muidugi kohast igal pool küll ei saa
eila ma naisterahva põõsa alt leidsin (palja)
see nali ajas mind naerma naersin: ha ha ha ha
/---/
Hoopis naljakas lugu juhtus viimati Türil
joodik läks uulitsale ja ilma püksata
pärast kainema peaga suur oli häbi sel Jüril
Türi rahvas sai naerda naeris: ha ha ha ha

• Juhan Viiding, "ha-ha-ha-ha". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 222-223

Allikata

• Mehed abielluvad harva naistega, kelle üle nad nalja heidavad, naised abielluvad meestega, kelle üle nad naeravad.
  • Carl Sandburg