Vares

Vares (Corvus) on lindude perekond vareslaste sugukonnast.

Proosa

• Punane maja oli suur ja vana ning täis kägisevaid treppe ja kiivas uksi.

Talvel elasid maja keldris hiired ja suvel elasid korstnas varesed.

Ülejäänud osa aastast oli maja täis suuri inimesi, lapsi ja vöödilisi kassipoegi.

• Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982

• Sest mis on maja? Üks vihmavari ja tuulevari, üks ulualune, mis peab küllalt ilma ja tuult, et saaks seal oodata, kuni väljas jälle valgeks läheb; kuni tuleb talvehommiku Esimene Vares; kuni tuleb Kevad; kuni tuleb Talv; kuni elu saab otsa ja sa võid seal oma Surivoodile heita. See on maja. (lk 64)
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019

• Vares on tiivuline sõim.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. Loomingu Raamatukogu 2/1974

Luule

Täna on Valentini päev.

Maa on krõbe. Lumikellukesed on saanud kolki.
Rästad putravad. Tuvid hõõruvad
Näpistavas pakases pepsilt hääli vastamisi.
Varesed krigisevad ja ragisevad
Kohmakalt lendu.

• Ted Hughes, "Päev mil ta suri", tlk Märt Väljataga, rmt: "Luuletused" (2001)

Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk
istub üks vares minu aiateibal
mitte teades et see aiateivas on minu oma
ja külmetab.
Ei aimagi et nii külmast lumest võib
minna süda nii soojaks.

• Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6

Kivi igatsusest sipelgate jumalast
ei tea ma midagi.
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.
Võibolla kivi tahaks olla vares.
Ma tõesti midagi ei tea.
...
Võibolla vares tahaks olla kivi.
Tõesti tõesti kuidas võiks ma teada
sipelga imestust kui ilm on ilus?

• Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7

Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.

• Heiti Talvik, "Dies irae" kogust "Kohtupäev" (1937)

No kuis siis mitte naerda,
mis kasu silmaveest:
on vareseid meil palju,
kuid pole püssimeest.

• Janka Kupala, "No kuis siis mitte naerda...", tlk Helvi Jürisson ja Muia Veetamm, luulevalimikust "Aga kukulind see kukkus...", 1966

Vanasõnad

• Ega surnud vares enam lenda.
• Harva harak sea seljas, vana vares igapäev.
• Vaene vaestega, vares varestega.
• Vana mees vareste roog, musta linnu leivakakk, hakkide nina-alune.
• Varane vares pühib nokka, hiline siputab tiibu (pühib nokka).
• Vares ei lähe valgeks, kui palju ka pesed.
• Vares vaagub ise oma pesa üles.
• Vares vaagub vahetaja värava suus.
• Vares vara sadu vaagub, õhtu hilja head ilma.
• Vares varese silma ei noki.
• Vares varesega, harakas harakaga.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929