Vikitsitaadid

Rästas

linnuperekond
(Ümber suunatud leheküljelt Rästad)

Rästas (Turdus) on lindude perekond rästaslaste sugukonnast. Eestis tegutsevad püsivalt musträstas (Turdus merula), hallrästas ehk paskrästas (Turdus pilaris), laulurästas (Turdus philomelos), vainurästas (Turdus iliacus) ja hoburästas (Turdus viscivorus), harva külastavad meid ka kaelusrästas (Turdus torquatus) ja mustpugu-rästas (Turdus ruficollis).

Hallrästas tuhkpuul (Cotoneaster)
Noor laulurästas peegli juures
Hoburästas pihlakal
Deemon Caim musträstana, Collin de Plancy, "Dictionnaire Infernal", 1863.
Laulurästa laul.
Genevieve Estelle Jones, täpikrästa pesa ja munad teosest Illustrations of the Nests and Eggs of Birds of Ohio (1879)
Bruno Liljefors, "Laulurästas pesa juures" (1888)
Eugen Burkert, "Metsavaikus", 1904.
Rästas (ülal) Martha Vogeleriga (all). Heinrich Vogeler, "Kevad", 1909.

Proosa

muuda
  • Vana rästas istus sealsamas kaljunukil, pea viltu, ja kuulas kogu jutuajamist pealt. Bilbo pidi tõesti olema väga pahas tujus, sest ta haaras maast kivi ja virutas sellega rästa poole, kes aga ainult eest ära lendas ja kohe jälle tagasi tuli.
"Tont võtaks seda lindu!" ütles Bilbo tigedalt.
"Paistab, et ta kuulab pealt, ja ta ei meeldi mulle mitte üks põrm."
"Jäta ta rahule!" ütles Thorin, "Rästad on head ja sõbralikud linnud – see on igatahes ka väga vana ja võib-olla viimane tollest muistsest tõust, kes siin kandis kunagi elas ja taltsalt minu isa vanaisa käe peal istus. Nood olid väga pikaealised ning võlujõuga linnud, ja võimalik, et see on üks neid, kes olid olemas juba tollal, oma paarsada või rohkem aastat tagasi. Oru inimesed said nende keelest aru ja kasutasid neid kulleritena, kui järverahvale või kuhugi mujale oli vaja sõnumeid saata."
"Järverahvale on tal tõesti mõndagi uudist viia, kui ta just selle peal väljas on," ütles Bilbo, "kuigi ma ei usu, et seal tänapäeval enam kedagi leidub, kes rästakeelega viitsib vaeva näha."


  • Musträstas alustas.
David võis alati oma südametunnistust rahustada sellega, et see oli tõepoolest musträstas, kes esimesena vile lahti lõi ja sellega temagi eksiteele meelitas. Kui seda nüüd üldse sai eriti suureks patuks nimetada, et ta linnu vilistamisele vastas.
Mõnikord pidi ta ju ometi selga sirutama ja higi pühkima, kui ta kloostriaias kaevas. Ta oli usin töötama, oli ta kõrvalt kuulnud, ja ta oli tugev nagu mees, neil oli tõepoolest temast kasu. Aga nad pidid ka mõistma, et ta siiski oli alles poisike, kes ei saanud jätta kuulamata musträsta laulu, mis oli nii rõõmus, sellest hoolimata, et oli paastu ja patukahetsuse aeg.


  • Päris tihti tuleb ette seda, et välimuselt aetakse kuldnokk segi teise mustsulese ja silmapaistvalt kuldnokase lauluvirtuoosi musträstaga. Tõsi, must on vaid musträstapapa, ta kaasa sulestik ja nokk on pruunid. Ja see must on kuldnoka uhkeldavast rüüst hoopis tuhmim, särava metalse läike ja heledamate täppideta. Hoopis erinev on ka kahe linnu tegutsemismaneer. Maad mööda liigub kuldnokk sammudes, musträstas on aga hüpleja, kes aeg-ajalt peatub ja saba püstakile ajab. Lend on kuldnokal kiire, jõuline ja vuhisev, musträstal enamasti madal ja lühimaaline. Erinevalt kuldnokast ei pea musträstas kuigivõrd lugu liigikaaslaste seltsist ja ei moodusta suuri parvesid. Laul on musträstal melanhoolne ja kaunis, ärevushüüd aga üsnagi inetu, lõikav ja närviline helirida.
  • Seltsi põlgav musträstas toimetab oma marjanopet väikeses meeskonnas, kuldnokk on tõeline brigaadiviisilise marjakoristuse austaja.


  • Mehis Heinsaare luule on kui musträsta laul, ühtaegu tuttav ja kordumatu.
  • Esimesena nimetan seda, mida esimesena märkasin: Aga kõige rohkem imestan / ma ikka musträstast – / kuis ikka ja alati / laulab ta nootidest mööda. Kuidas saab lind nootidest mööda laulda? Ja luuletaja? Musträsta laul on tollesama luule hääle hea näide: kuulaja justkui teab, mis tulema peaks, aga siis on ta vile kord justkui murdosakese liiga kõrge, siinsamas murdosakese liiga madal, kord liigub ta kuulaja heakõla ootusest ette, kord jääb maha, jäädes ikkagi ja kogu aeg just selleks, ainuvõimalikuks lauluks.
Ma ei räägi teiste komisjoniliikmete eest, aga nimelt see polüfooniline ainuvõimalikkus – just see haigrukõnd, just see kollane nokkmüts, just need vanad puud, heinamaad, tondihobud, kõhn Spithami rebane – veenis mind seekord.

Luule

muuda

Meie sünnimaa — küll on ta
ikka kehv ja kurb:
mehed — Janka ja Sõmonka,
linnud — rästas, kurg.


Kesk küpse põllu kumendavat vaske
kolhoosinurme rüppe peitunud
on rohtund ahervare, neli nõtket kaske.

Hea tundmatu poolt istutatud puud
täis rästanoorukite jutuvada:
ei väsi lennumuljeist nende suud.


Nüüd laulab minu süda, suu,
et jälle käes on paastukuu.
Musträstas, õige laulumees,
küll selle poolest kõige ees,
on tulnud jälle tagasi,
meil toonud rõõmusõnumi.


Täna on Valentini päev.

Maa on krõbe. Lumikellukesed on saanud kolki.
Rästad putravad. Tuvid hõõruvad
Näpistavas pakases pepsilt hääli vastamisi.
Varesed krigisevad ja ragisevad
Kohmakalt lendu.


Papagoi, sa räägid,
palun, jää nüüd vakka!
Pajupõõsas rästas
Kohe laulma hakkab


Esimene ujumine,
tõeline, mitte korraks kastmine,
metsajärves õhtul, kui rästad just jäävad vait,
aga ikka on veel täitsa valge: öö.
Vesi on kummaliselt soe.


Linnud laulsid nagu segased
warakewade öös; Sa ytlesid, et need on
musträstad; ma uskusin seda ka.


Kirjandus

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Rästas&oldid=108691"