Valentinipäev

Proosa

Oh Issand! Homme on valentinipäev. Miks? Miks? Miks püüab terve maailm neid lolliks teha, kelle elus pole romantikat, samas kui kõik teavad, et romantika ei toimi niikuinii. Vaata või kuninglikku perekonda. Vaata või isa ja ema. (lk 53)
Teel metroosse võis aru saada, kes oli valentinipäeva kaarte saanud ja kes mitte. Kõik vahtisid ringi, püüdes teiste pilku tabada ja kas irvitasid või vaatasid kaitset otsides kõrvale. Kontorisse jõudes nägin Perpetua laual lambasuurust lillesülemit.

"Noh, Bridget!" möirgas ta nii, et igaüks võis kuulda. "Mitu sina said?" (lk 54)

Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Tallinn: Varrak, 1998

Lockharti tujutõstmise idee sai selgeks neljateistkümnenda veebruari hommikulauas. [---]

Kõik seinad olid kaetud suurte õudsete roosade lilledega. Mis veelgi hullem, kahvatusinisest laest langesid südamekujulised konfetid. [---]

"Head valentinipäeva!" hüüdis Lockhart. "Ja ma tahaksin tänada neid neljakümmend kuut inimest, kes on mulle praeguseks kaarte saatnud! Jah, ma võtsin endale vabaduse korraldada teile kõigile see väike üllatus – ja sellega pole asi veel lõppenud!"

Lockhart plaksutas käsi ning vestibüüli viivast uksest sammus sisse kümmekond torsaka ilmega härjapõlvlast. Need polnud lihtsalt niisama härjapõlvlased. Lockhart oli varustanud nad kuldsete tiibadega ja käes olid neil harfid.

"Mu sõbralikud kaarte kandvad kupiidod!" lausus Lockhart särades. "Nad liiguvad täna teie kaarte kohale viies koolis ringi! [---]" (lk 210)

"Hei, sina, Arry Potter!" hüüdis eriti morniilmeline härjapõlvlane ning tegi endale Harry juurde jõudmiseks küünarnukkidega teed.

Harryl hakkas palav mõttest, et talle antakse valentiniõnnitlused üle esimese klassi õpilaste nähes, kelle seas oli ka Ginny Weasley, ning ta püüdis põgeneda. Härjapõlvlane aga trügis õpilaste vahelt läbi neile jalaga vastu sääri virutades ja sai Harry kätte, enne kui see oli jõudnud kaks sammu astuda.

"Mul on Arry Potterile isiklikult üle anda muusikaline tervitus," ütles härjapõlvlane ähvardavalt harfi plõnnides.

"Mitte siin!" sisistas Harry põgeneda üritades.

"Seisa paigal!" uratas härjapõlvlane, kahmas Harry kotist kinni ja tõmbas ta tagasi. (lk 211)

Harry kaotas pea ja üritas lihtsalt minema joosta, aga härjapõlvlane haaras tal ümber põlvede kinni ning ta prantsatas põrandale.

"Niisiis," ütles härjapõlvlane Harry pahkluudele istudes, "siin on sinu laulutervitus:

Tema silmad on rohelised nagu marineeritud konn,

juuksed mustad nagu klassitahvel tal on.

Oh oleks ta minu, nii taevalik ta,

see kangelane, kes Mustast Isandast jagu saab."

Harry oleks andnud võimaluse eest sealsamas haihtuda kogu Gringottsi kulla. (lk 212)

J. K. Rowling, "Harry Potter ja saladuste kamber", tlk Krista Kaer, Tallinn: Varrak: 2000 (13. ptk, "Väga salajane päevik")

Luule

Meil homme valentiinipäev,
ju vara koidikul
ma seisan sinu akna all,
saan Valentiinaks sull' —
Siis ärkas mees ja neitsi ees
toaukse lahti lõi;
ei välja ta sealt neitsina
küll eales tulla või.

William Shakespeare, "Hamlet", IV vaatus, V stseen, Ophelia laul. Tlk Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed", 5. kd, 1966, lk 366

Täna on Valentini päev.

Maa on krõbe. Lumikellukesed on saanud kolki.
Rästad putravad. Tuvid hõõruvad
Näpistavas pakases pepsilt hääli vastamisi.
Varesed krigisevad ja ragisevad
Kohmakalt lendu.

Ted Hughes, "Päev mil ta suri", tlk Märt Väljataga, rmt: "Luuletused" (2001)