Metroo

Proosa

Metroojaamad ja tunnelid — kreemikad kahhelkivid ja pilkane pimedus, siis jälle kreemikad kahhelkivid ja pilkane pimedus, numbrid ja pimedus, veel pilkasem pimedus — see kõik liitus temast mööda vuhisedes mingiks üldmuljeks.

Lapsepõlves oli ta ühel selgel ja palaval suvepäeval istunud mere ääres kollasel liivaluitel ja püüdnud sõela liivaga täita, sest õel nõbu oli öelnud: "Täida see sõel, ja sa saad kümme senti!" Mida kiiremini ta liiva sisse kühveldas, seda kiiremini pudenes see valju sahinaga jälle välja. Tema käed väsisid, liiv oli kõrvetavalt kuum ja sõel ikka tühi. Nii istus ta seal südasuvisel päeval, tegemata ainustki häält, ja tundis, kuidas pisarad mööda põski alla voolasid.

Nüüd, kui rappuv pneumaatiline rong teda mööda linna elutuid keldreid sõidutas, tuli talle meelde selle sõela halastamatu loogika; ta vaatas korraga allapoole ning märkas, et tal oli piibel avatult käes. Rongis oli inimesi, tema aga hoidis raamatut käes, ja talle tuli pöörane mõte: kui ta hästi kiiresti ning midagi vahele jätmata loeks, siis ehk jääks pisut liiva sõelale. Aga kui ta lugema hakkas, pudenesid sõnad läbi sõela, ja Montag mõtles, et mõne tunni pärast kohtub ta Beattyga ja peab raamatu ära andma, seepärast ei tohi ükski lause kaotsi minna, iga rida peab meelde jääma. Ta ise peab sellega toime tulema.

Montag hoidis raamatut kõvemini.

Valjuhääldajad pasundasid:

"Denhami hambapasta!"

"Jääge ometi vait!" mõtles Montag. "Pange tähele lillekesi välja peal..."

"Denhami hambapasta!"

"Nemad ei tee tööd..."

"Denhami..."

"Pange tähele lillekesi välja peal — vait, vait!"

"... hambapasta!»

Montag avas raamatu, pööras lehti ning kompas neid, nagu oleks ta pime, jälgis silmi pilgutamata iga üksiku tähe kuju.

"Denham. Tähthaaval: D-E-N ..."

"Nad ei tee tööd ega..."

Vastiku sahinaga pudenes kuum liiv läbi tühja sõela.

"Denhami pasta on üle kõige!"

"Pange tähele lillekesi, lillekesi, lillekesi..."

"Denhami hambapasta teeb hambad valgeks!"

"Vait, vait, vait!" Pärast seda valju, paluvat hüüet leidis Montag end püsti seisvat, ja müriseva vaguni jahmunud reisijad vahtisid pärani silmi, tõmbusid eemale pöörase näoga, nagu lämbuvast mehest, tema kuivanud, pomisevast suust, ja lehvivate lehtedega raamatust tema käes.

Ray Bradbury, "451° Fahrenheiti", tlk H. Luik, LR 23-24 1959, lk 50

Isegi metroos oma venna vastu pressituna teeskleb keskmine inglane meeleheitlikult, et on üksi.
- Germaine Greer, "The Female Eunuch", Farrar, Straus and Giroux, 1970, lk 128

Hommik jõuab kätte siis, kui minnakse esimese metroo peale ja ollakse sunnitud taluma uut solvangut."
- Anna Gavalda, "Lohutaja", tlk Stella Timmer, 2011, lk 9-10

Luule

Mõnikord metroos, teel tagasi Queensi,
võin ma ennustada, kes sõidab Lexingtoni peatusest edasi,
sest minagi olen ostnud nende kingi Paylessist.
Need kingad ei peta mitte kedagi.

Cristin O'Keefe Aptowicz, "Firma pühadepeol" ("At the Office Holiday Party"), kogust "Everything is Everything", Write Bloody Publishing, 2010