Tunnel
Proosa
muuda- Tunneli lõpus on algus. (lk 25)
- Keiti Vilms, "@keitivilms", Tänapäev, 2017
Luule
muuda/---/
Üksainus mõõde, ja see on kaugus
mu ees ja taga kui valge nool,
vaid valge tunnel, ja muud ei aimu
ei all, ei ülal, ei külgede pool.
/---/
Ma loitsin liikuma tunnelisuu
ja tunnengi: võngahtab kauguse tipp,
sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled,
see oled sina, see ärganud täpp,
sa tuled, sa astud koraljal lumel,
tal on su jalus koraalide kaik,
sa tuled, sa kasvad, tume ja elav
kui külmadel väljadel märtsilaik,
/---/
Siis viimase astudki sammu – ja meist
saab sammas hõõguv kui sulaklaas…
ning sulad läbi mu abaluude,
must sulad lahti ja lähed taas,
vaik nõrgub lumme, koraal jääb vaikseks
ja jälle kauguse lõpp sust saab.
Oo et sädemeid kiljuks mu hing
kui käial lihvitav väärisvaas!
Tunnel mu taga, ma tean, vaid sild,
ma tean, ei pööra, ei tõsta ma pead.
Hääletult lendavad läbi mu keha
süstikteravad kauguste read.
- Paul-Eerik Rummo, "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 104-105
Valgus ei saagi vanaks
valgus on ikka uus
valgus on see mis paistab
kaugel tunneli suus
- Jaan Kaplinski, "Valgus ei saagi vanaks" kogust "Tule tagasi, helmemänd" (1984)
Ikka oma eluringis
sektoreil päevade värv
keskpunktis mina
oma aegruumi isevalitseja
kinnipigistatud ringistatud
protuberantse oodates
väljapääsu
tunnelisse mille avas
on teine valgus
- Helvi Jürisson, "*** Ikka oma eluringis", (1996), kogus "Sinine kivi" (1998), lk 21