LuuleRedigeeri

/---/
Ma loitsin liikuma tunnelisuu
     ja tunnengi: võngahtab kauguse tipp,
sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled,
     see oled sina, see ärganud täpp,
sa tuled, sa astud koraljal lumel,
     tal on su jalus koraalide kaik,
sa tuled, sa kasvad, tume ja elav
     kui külmadel väljadel märtsilaik,
/---/
Siis viimase astudki sammu – ja meist
     saab sammas hõõguv kui sulaklaas…
ning sulad läbi mu abaluude,
     must sulad lahti ja lähed taas,
vaik nõrgub lumme, koraal jääb vaikseks
     ja jälle kauguse lõpp sust saab.
/---/

  • Paul-Eerik Rummo, "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 104-105

ProosaRedigeeri

  • Bachi tuli tema reaalsustaju pärast imetleda. Kuidas ta esines ja komponeeris ilma unustamata, et ta peab sellest ka ära elama. Kõik oli tasakaalus. Kõik ta anded viimseni ära kasutatud. Ja sisimas täielik rahu. Teadmine, et hoolimata sellest, mis sünnib praegu, tuleb meil ka homme kõht täis süüa.
Ja ometi. Koraal libises tema sõrmede vahelt välja. Selle muusika [Jesu bleibt meine Freude] saatel ei saa valetunnistusi anda. Saab ainult armastust avaldada. (lk 83)