Vaik

Proosa

Igat kuju õitega kaunistatud puud on nagu lillesülemid, mõned on valged, mõned lillad, mõned tulipunased, mõned sinised, mõned kollased, ning ühel ajal kannavad need küpseid ja kasvatavad noori vilju, või valmib iga päev uusi. Nendesamade puude puit on loomu poolest palju väärtuslikum kui harilik puit, sest need on maha raiudes igaüks ise värvi, võrratud silmale vaadata, ja neist saab teha kõrgelt hinnatud panustööd. Lisaks sellele annavad nad rikkalikult palsamit ja vaiku, nõnda et me teeme sellest aromaatsest materjalist oma küünlad, mis ei anna mitte ainult piisavalt valgust, vaid laotavad põlemisel ka oma aroomi kõikjale laiali.
- Aphra Behn, "Oroonoko", tlk Kätlin Kaldmaa, 2009, lk 46

Viis mustavat kuusehiiglast torkavad oma ladvapiigid otse liikumatusse taevavõlvi. Talvel painduvad nende oksad raske lumetaaga all, lõõmates loojangul veripunastena; kevadel, tüvede jäätunud koore oistudes, lõhnavad nad meeldivalt mähi järele; aga suvel, kui keskpäevakuumuses mööda tüvesid vaiku nõrgub, levitavad kirbet vaigulõhna. Seda ruuget sinaka varjundiga puuvaiku kogub Irja ämm, kasutades seda marjapudelite sulgemisel.
- Helvi Hämäläinen, "Väejooksik", tlk Ants Paikre, 1990, lk 21

Luule

Päikesepiisk puu tumedal nahal,
vaigulõhnane tiba.
Aeglaselt veered puu palgelt sa maha,
järel hallikas riba.

Helgi Muller, "Vaigupiisk", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 22

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade – vastu südant
jälle koputab merevaik
...
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogust "Tule tagasi, helmemänd" (1984)