Kollane

üks põhivärvustest
(Ümber suunatud leheküljelt Kollased)

Kollane on spektrivärvus nähtava valguse spektri lõigus, mis vastab lainepikkuste vahemikule ~575–585 nanomeetrit ja paikneb rohelise ja oranži vahel. "Eesti keele seletav sõnaraamat" defineerib kollast värvust selle värvusega objektide järgi nagu võilille õied, sidrun või õled. Sõna kollane kuulub eesti keele 11 põhivärvinime hulka.

Paul Klee, "Figuur kollases" (1937).
Gerardina Jacoba van de Sande Bakhuyzen, "Vaikelu lillekorviga vee ääres" (1850ndad)
Mary Curtis Richardson, "Neiu kollases"
Vincent van Gogh, "Kollane maja" (Arles, 1888)
Emilie Christensen, "Interjöör kuduva tüdrukuga"


ProosaRedigeeri

  • Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb päikesepaistes läikida ja oma muretut laulukest vilistab. "Kehkenpüks vihmakass," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha kui eputada?" — "Vanamees," ütles see, "töö on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha, — mis sa ise selle kohta ütleksid?"
  • Aga need sõnad, mis mõistatuslik Ahab oma tiigerkollasele meeskonnale ütles, on siinkohal parem vahele jätta, sest teie elate evangeeliumiriigi õndsa valguse paistel. (lk 254)
  • Pingne ängistav hääletus sirutas kõiksust haarava kollase lootusena aegamööda ning vagusi oma mõõtmatud õielehed üle merepinna. (lk 344)
    • Herman Melville "Moby Dick ehk Valge Vaal", tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn, 1974.
  • Mida kõneledagi käteparkimisest magusate lepakoortega ning kahetsusest, et see värv ei püsinud. Aga ilusamaks ühtki kollast mu süda vist ei tunnista lepaurbade kollasest, kuigi kurkumakollane on väga kena ja vägev toon, kuigi kollane madar on väga ilus ja paljude õitegi kollane. Ja siiski, kui keegi sunniks mu maalima sellele, mõnel õigel päeval õhuski hõljuvale kollasele lähima tooni, vaevalt ma tabaksin tema. Säärased asjad peavad olema võrdlemisi ükskõiksed meeldejäämaks. Sündmused püsivad, tunded säilivad kuidagi, aga nägemise- või kuulmisemuljed - see on lootusetu. Minuga vähemalt. Mida rohkem tahan pidada meeles, seda kindlamini unustan. Ja ometi, unenägudes on kõik mul meeles, koguni lepaurbade kollane täie selgusega. Saan ju küll teda ilmsigi peaaegu kujutella, aga see kollane lainetab ja virvendab segamini mitmete muudega. Unes on ta ainult see ning võimatu eksida mõne teise juurde.
    • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa 1996, lk 58

LuuleRedigeeri

Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!


Kuldkollane on park, kuldkollane on süda.
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda,
kaks käijat kuldsen kadumisen.
/---/
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?


See on laul viimsest kohtumisest.
Ma vaatasin pimedat maja.
Ainult magamistoas põlesid küünlad
ükskõikselt kollase leegiga.


Õhtute tolm on tõepoolest kollane.
          Kollane nagu unenäomaastiku kuu.
             Kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud.
                Kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob
                siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse.
          Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude
                                              teravail tippudel.
          Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate
                                             tuulepuhangute taustal.
    Veel kollasem võib olla ainult ehk mälu, mil pole määra,
                      ja mõistus, mil pole mõõtmeid.
    
                Õhtute hiidkollane tolm.
                Õhtute riivkollane tolm.
                Õhtute viivkollane tolm.


Sügis on tume ja sügis on sügav,
temas ei olegi kohatuid rõõme.
Suvised rajad on vajunud lõdvaks,
sügise kollasest valgus käib läbi.

  • Aivo Lõhmus "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4



Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade – vastu südant
jälle koputab merevaik
...
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

  • Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogust "Tule tagasi, helmemänd" (1984)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel