Berit Petolai
Berit Petolai (sündinud 22. märtsil 1985) on eesti luuletaja.
Luule
muudaVäiksed asjad korduvad ja neis on pidet.
Vanal rohelisel metsjakil on kesksuvel raudrohu krõbedalt mõrkjas lõhn
ja taskunurkades peen puru, sest ikka korjan taimi kuivatamiseks.
Sügisõhtul lambivalgel kirjutades on sõrmed valge paberi taustal pruunid ja parkunud –
puravikud, sügisest sügisesse puhastan ja lõigun neid.
Nii vaatan end eemalt ja ülalt ning sealt, kõrgelt,
näen läbi aastate üht kogu istumas sauna ees pikal pingil,
puhta pesu hunnik õlale visatud nagu kokkulapatud öökullitiivad,
vaatamas üle aasa, tumeda allikakuuse poole.
Jälgimas looma või lindu, tuulehoogu, vihma ja iseenda kõrgeid servi.
- "Tõnkadi-lõnk", Juhan Liivi luuleauhind 2021
"Meoma ümisevad tuuled"
muudaBerit Petolai, "Meoma ümisevad tuuled. Luulelugusid 2011-2018", Verb, 2019.
Valged ajad, võtke võimust!
Luiged, tooge lumi!
Vanaemade lumeloits ja talvesõnad
tuleb koitanud puukirstudest üles otsida
ja välja välude pääle mängima lasta!
- "Valgete aegade igatsus", lk 11
Täna koristasin, koristasin jaanuari minema.
Kapi alt ajasin taga ta viimseid kübemeid,
pesin puhtaks hangunud jaanuarirasvast südame sügava kausi,
põletasin kaminas viimsed jaanuari puupilpad.
Ja sädemed kõrgusid taevasse, sädemed said lumehelvesteks,
veebruari värskeks, jahedaks ja nooreks lumeks.
- "Veebruaritunne", lk 12
Aga täna, aprilli viimses öös, helendavate kruusateedega öös,
on kiigel jälle kiikujad
ja mäe otsas lõõmab lõke.
Sädemed nilpsavad männioksi,
oranžilt hõõguvad tulesipelgad
veavad männiokkaid oma taevastesse pesadesse.
- "Kruusateede kutse", ,lk 17
Märtsikellukeste tilingi on vaibunud varju,
tuul ei mängita tammelehti, rähn on kohkunult vait.
Ses hämarvaikuses kõik kehad on hetkeks hingetud,
natuke hirmul. Ootuses. Tardunult tasa.
Ja siis - silmapiiri tagant tabab kõrv nukkermagusa hõiske,
ürgse ja igavikulise trompetisoolo,
nõidusliku kruugatuse, mis murrab kõik loitsud ja väed!
Sookured! Kevade hallisulised haldjad,
valguse ja varju piirialade valitsejad,
hommikused äratajad ja uduõhtute unelaulikud!
Te tants on alanud, te laulud on siin.
- "Kevadine pööripäev", lk 18
Kui oleme vanad,
siis loodan, loodan kogu südamest, et mäletame neid suvesid.
Suvesid, milles oli meil õnn viibida,
milles kasvasime suureks ja kasvasime kokku
üksteisega, maaga.
See aeg möödus nagu nahkhiirelend, hääletult ja kiirelt,
siksakitades ning jättes endast vaid aimatava virvenduse.
Kui oleme vanad,
mõtlen end tagasi sellesse aega,
naasen sellesse aega,
kutsun sinu kaasa sellesse aega
ja me jäämegi sinna, saamata kunagi vanaks.
- "Igavesed suved", lk 23
Kõrges heinas peidab end rukkirääk, lennuvõimetu ja niidukikartlik,
sest on südasuvine sulgimisaeg.
Pojad veel väikesed, rohi veel hiiglaslik, nii ta seal unistab
jälle lendamisest, et end peita ja päästa,
et suvistest õhtutest ei kaoks tema roostes viiulikääksatused.
- "Juuliulm", lk 24
Mida mõtleb nahkhiir, kui ta enam
nahkhiire teedel ei kolla?
Vaev on vabaks saada,
aga hea on vaba olla.
/---/
Lohvakas sirelisuru ja mahlane tammekedrik,
teist saab täna öötoit nahkhiirerahvale, pole parata, jätke nutt!
Salapärane tõug, kummaline perekond elab me katuse vahel.
On justkui siit ilmast, ent samas nii ebamaised.
Pisikesed, mustad, hallid, hõbedased, konksjate küünistega, nahksete
tiibadega, krõbistavad laes, ootavad kannatamatult oma öist lendu.
Ning kui see algab...
Ka Kuu ja tähed trallitavad siis kaasa,
see pole pelgalt jaht, see on lust ja pidu, iseennast nautlev riitus!
Öised pääsukesed ent veelgi vallatumad, veelgi julgemad ja
pealetükkivamad!
Lendavad sust mööda ja võtavad kaasa su häbi ja süütunde,
päevased patud ja öised õhkamised.
Milleks see, milleks see vaev, küsivad nad oma nahkhiirekeeles.
Tule meiega, kukerpallita õhkavas taevas, tantsi, keeruta,
mine pööraseks!
- "Nahkhiirte püha ball", lk 26
Õunapuuaiale on see kahekümne viies talv.
Nende vana koort ei ihka enam jänesed ja kitsed,
rahus magavad nad oma talveund,
kuulmata sedagi,
kuidas ürask rajab väsimatult teed puu südamesse,
tüve kaugeimasse soppi.
Oma unedes on nad ikka maikuus,
roosavalgetes õites ja lõhnavad,
puu all pingil mängib keegi vana vaim kolme keelega viiulit...
Martsipan ja Suislepp, Sügisjoonik ja Kuldrenett,
Talvenauding ja Sidrunkollane, Eva Kuld ja Sõstraroosa.
Kõik, kes siit läbi käivad, on neid maitsnud,
hammustanud tükikese sünsest igavikuilmast,
vanadest riimidest ja öistest koputustest võõrastel ustel.
Õunapuuaiamaagia saadab neid nüüd alati,
siinne paik ja kunagi elatud elud.
- "Muuseumitund", lk 28-29
Sirelid õitsesid sel kevadel nii üürikest aega nagu kutsikauni,
nüüd on nende lõhnast jäänud vaid kõditav mälestus,
mis hiilib veel vaikselt lehvitades mööda rohtukasvanud hoove.
Toomingaõiedki hävitas leitsak piitsalöögiga
ja neist jäi vaid magus virvendav sosin.
Nüüd on jasmiinide aeg.
Jasmiinide valged võbelevad õied lõppematus vihmasajus
ja see üks kangekaelne hullunud ööbik,
kes ikka veel laksutab, öösel ja päeval.
- "Juunirahutus", lk 32
Ma näen sind unes.
Öösiti, kui väljadel tasases tuules kaerapõld kõliseb
ja virmalised tuliselt suudlevad padrikute teravaid tippe,
külastan sind roosade udude varjus.
Ma näen sind unes.
Su hämaraid radu pidi hiilin ärevil südamel ligi,
kuuseokkad taldade all krõbisemas.
Metsistunud suislepa embuses
avan viimased nööbid oma sulisel kasukal.
Su ümber on soosamet ja laugaste salasosinad,
murakate tuhmjas kuld märgib teed su juurde.
Õuevärava pühas kaares seisan juba paljajalu,
sõlmin lahti vaenuköie igavikuna püsinud pärlmutri.
- "Linnuränd", lk 56
Ahjus naeravad krõbekollased naerid,
kõrvu kaalikatega -
nemad on tänane pühaõhtusöömaaeg,
kuldne piduroog.
Vanad vaimud on õueväravas reas,
puukausid käes pikalt ette sirutatud.
Kunagised lood lendavad üle küla,
kaselehtedest loor üll.
"Ela oma elu julge hooga,
nagu kallaksid kuldkollast õunamahla suurest purgist
väiksesse topsi,"
ütles keegi ühes unenäos.
- "Kolletamispäev", lk 61
Hommik tuleb erksa hooga nagu põhjatihase lend
päikesetõusul.
Eelmisest õhtust on üks hääletu jäljerida
kulgemas kusagil sisimas.
Kui lähed kodust ära,
jätad juba poolsooja ahju endast maha,
räägid igahommikused väiksed jutud,
jätad hüvasti ning annad lubaduse alati tagasi tulla,
on natuke raske ja midagi ribikaare taga kipitab ...
Kuid nähes punast päikest metsa tagant tulise vurrina
ülespoole veerevat
ja rahulikult üle tee kõmpivaid kitsi,
kes järgnevad põllul tuiskavale lumevihurile,
siis saabub rahu ja mingi teadmine,
et kõik kestab, oma muutumistes kestab.
- "Muutumised", lk 69
Viinakuu, sa lubad näha. Ja tunda kaasa, olla rabe, õrn.
Rändlinnud lähevad. Viivad miskit endaga.
Sääl ilma taga on sandid valmis vana värava ees.
Viinakuine taevas, see ajab üle ääre, kaldub kaela!
Et ei jäägi ruumi muuks,
kui saada jälle... iseeneseks.
- "Viinakuine", lk 73