Jasmiin

Jasmiin (Jasminum) on taimede perekond õlipuuliste sugukonnast. Eestis jasmiinid välitingimustes vastu ei pea, jasmiiniks nimetatakse lõhnavate õitega ebajasmiini (Philadelphus coronarius).

Jasminum polyanthum

Ebajasmiin

Luule

Üks aianduse harrastaja,
poolkodanik, pooltalumees,
kel teatud külas oli maja,
ka kena aiakest kord haris selle ees.
Ei seisnud ükski lapp ta krundist tühjalt-paljalt:
siin võrsus oblikaid, seal salat lokkas haljalt
ja igaks peoks Margot buketi leidis siin,
kus muide õitses ka hispaania jasmiin.

• Jean de La Fontaine, "Aednik ja tema härra". Tõlkinud Ain Kaalep. Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Koostanud Jüri Talvet jt. Tallinn: Koolibri 1993, lk 289

Jasmiiniõied ja tapetud härg.
   Lõputu põrand. Maakaart. Saal. Harf. Koidukaar.
   Tüdruk jasmiinidest härjaga mängib
   ja härg on hämaruse värisev verelaam.
...
Jasmiini ja härja vahel
   on magajate rida - elevandiluukett.
   Jasmiini sees on elevant ja pilved
   ja härja sees tüdruku skelett.

• Federico García Lorca, "Kassiida unenäost vabas õhus"

See kleit on ikka tõusnud sulle pähe
Kui mürgilõhna hajutav jasmiin:
Eks pesitse kuldlubadusi siin
Siidvoltides, mis nagu roosilehe

Peenpehmest koest. Kui armuke see mähe
Mu liikmeid silib; kaela valge liin,
Kus hõõgumas su suudluste rubiin,
Su silmi pimestab kui kallis ehe.

• Marie Under, "Ehtides" II kogus "Sonetid", lk 18

Ära märka jasmiine!

Oi vihm, et su
valged kõrred
põõsa üleni varjaksid!

Ära jasmiine marka!

Täis pikki hõbejaid arme
lõhn lõikab su unenäo.

• Viivi Luik, "Kollaste õhtute poole" 6. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 141

Sirelid möödas, jasmiinides suvi.
Katuseharjal kaksteist tuvi.

Kolm on kirjud, kolm pruunid kui tolm,
kolm on hallid ja valged kolm
silmis kaks korda kaksteist sära.

Kolmekaupa nad lendavad ära.

• Paul-Eerik Rummo, "Lumepilvede valge linnani" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk. 187

Üksildus ja ülekohus,
vana-aja varjud õhus,
lõhnab teravalt jasmiin.
    
Õhtul hilja üksi õues,
võti kaelast kadunud. Põues
võõrad armud, aim ja piin.

• Doris Kareva, "Verisuli" kogus "Vari ja viiv" (1986)