Mälu on elusorganismi võime omandada ja säilitada informatsiooni ja oskusi. Ühe tuntud jaotusviisi kohaselt jaguneb mälu protseduuriliseks (oskused), semantiliseks (teadmised ja faktid) ning episoodiliseks (kogetud sündmused) mäluks.

  • Mälu, arvan ma, on selle saba aseaine, millest me evolutsiooni õnnelikus käigus ilma jäime. See suunab kõiki meie liikumisi, kaasa arvatud migratsiooniprotsessid. Lisaks on terves mäletamise protsessis midagi atavistlikku, kas või juba sellepärast, et see protsess pole kunagi lineaarne. Järelikult, mida rohkem keegi mäletab, seda lähemal on ta arvatavasti surmale.
    • Jossif Brodski, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu 1991 nr 27/28
Mnemosyne. Dante Gabriel Rossetti maal (1875-1891)
  • Mälu on üks kolmest alustalast, millele tugineb arukas elu; taju ja mõtlemine on kaks ülejäänut.
  • Salvestamine on keele mõistmise võtmeküsimus, sest seda, mida me säilitame, seda ka mäletame. Me ei mäleta mitte seda, mis on, vaid seda, mille me hiljem märkide kaudu ära tunneme.
  • Varem pidi inimene oma maailma aiva uuesti looma, alustama peaaegu nullist. Kui tekkis mälu, mis ulatus üle inimese eluea, muutus kõik. Kultuuri mõttes oleme üks organism. Selline vaateviis on lihtsalt märksa täpsem. Müüt kujundas ja hoidis inimeste üleinimlikku identiteeti, õpetas inimest kogema ilmaruumi vaimuväe kaudu. Kui müüdid kadusid, kadus ühendus mikro- ja makrokosmose vahel ning inimesed moondusid tagasi sipelgateks.
    • Valdur Mikita, Lingvistiline mets, Välgi metsad 2013, lk 65

Allikata tsitaadidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel