Mälu on elusorganismi võime omandada ja säilitada informatsiooni ja oskusi. Ühe tuntud jaotusviisi kohaselt jaguneb mälu protseduuriliseks (oskused), semantiliseks (teadmised ja faktid) ning episoodiliseks (kogetud sündmused) mäluks.

Dante Gabriel Rossetti, "Mnemosyne" (1875-1891)

ProosaRedigeeri


  • Mälu ei sure meis selle tõttu, mida ta meile ei tagasta ja millest ta tänu meie unustusele toitub. (lk 31)
  • Tal oli nii halb mälu, et ta unustas ära, et tal on halb mälu, ja kõik tuli talle meelde. (lk 46)


  • Looja on mulle andnud hea mälu. Ja kuigi paljud mälestused on saanud mu hingele piitsaks, ei tahaks ma midagi olla unustanud. See on ju minu elu. Ja mis olen unustanud, seda ma polegi nagu elanud. See oli siis nagu uni, mis ärgates kohe ununes.


  • Francine oskas väikeste pükstele nööpe ette ajada, nende nina nuusata ja nendele ka lakse jagada — nagu tõeline ema, ehkki ta iialgi lugema ja kirjutama ei õppinud. Martine omandas koolis kõik otse lennult, ta mälu oli harukordne, kuid oleks olnud asjatu tema käest nõuda imiku toitmist sel ajal, kui emal oli tarvis poes käia: ta oleks unustanud nii pudru kui imiku... Ja tõepoolest, see aasta, mil Francine läks kooli ja Marie lootis saada Martine'ist vanema õe asendaja väiksemate hooldamisel, kujunes otse hukatuslikuks. Martine'il polnud põrmugi rohkem vastutustunnet kui tema kõige nooremal vennal, kes oli alles mähkmeis: tema silma all põletasid lapsed end ära keeva veega, lasksid ketist lahti koera, kes ei tulnudki enam tagasi, ning uputasid kassi kaevu... Tõtt-öelda, ema jõudis vaevalt selja keerata, kui Martine juba kodust minema lipsas. Tal puudus nii ematunne kui ka perekonnatunne. Marie oleks võinud ta kas või surnuks lüüa — miski poleks aidanud. Ei tasunud vaeva. (lk 23-24)
  • Lühidalt, Martine'i klassis ei kiusatud, temast ei hoidutud kõrvale ja temasse suhtuti sümpaatiaga... Ainult see, et ta võis luuletust parast ühekordset läbilugemist kohe peast veatult korrata, et ta mitte kunagi ei teinud etteütluses vigu, pidas meeles kõik ajaloolised daatumid — see häiris mõningal määral kaasõpilasi, sisendades neisse pigem hirmu kui lugupidamist, otsekui mingi ebanormaalne nähtus. (lk 25)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Mälu, arvan ma, on selle saba aseaine, millest me evolutsiooni õnnelikus käigus ilma jäime. See suunab kõiki meie liikumisi, kaasa arvatud migratsiooniprotsessid. Lisaks on terves mäletamise protsessis midagi atavistlikku, kas või juba sellepärast, et see protsess pole kunagi lineaarne. Järelikult, mida rohkem keegi mäletab, seda lähemal on ta arvatavasti surmale.
    • Jossif Brodski, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu 1991 nr 27/28



  • Mälu on üks kolmest alustalast, millele tugineb arukas elu; taju ja mõtlemine on kaks ülejäänut.
  • Mälu kui sellise teooria peaks olema midagi sellist, nagu on valguse või siis evolutsiooniteooria, mis ütlevad, mis asjad need (valgus, evolutsioon) on ja miks on nad just sellised, nagu teooria seda ütleb olevat. Või teisiti, miks on arukas, et nad on sellised, nagu nad parajasti on. Seda tüüpi mäluteooriat pole kunagi olemas olnud ja võib olla üsna kindel, et seda kunagi ka ei tule.
    • Endel Tulving, intervjuu ajakirjale Journal of Cognitive Neuroscience, 1991/3, lk 89-94, rmt: "Mälu", Kupar 1994, lk 179



  • Salvestamine on keele mõistmise võtmeküsimus, sest seda, mida me säilitame, seda ka mäletame. Me ei mäleta mitte seda, mis on, vaid seda, mille me hiljem märkide kaudu ära tunneme.
  • Varem pidi inimene oma maailma aiva uuesti looma, alustama peaaegu nullist. Kui tekkis mälu, mis ulatus üle inimese eluea, muutus kõik. Kultuuri mõttes oleme üks organism. Selline vaateviis on lihtsalt märksa täpsem. Müüt kujundas ja hoidis inimeste üleinimlikku identiteeti, õpetas inimest kogema ilmaruumi vaimuväe kaudu. Kui müüdid kadusid, kadus ühendus mikro- ja makrokosmose vahel ning inimesed moondusid tagasi sipelgateks.
    • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad 2013, lk 65


  • Kas "poliitilisest" või "rahvuslikust mälust" saab rääkida seal, kus ajalugu on identiteediloome teenistuses; kus kodanikud võtavad selle omaks ja poliitikud seda vannutavad. Erinevalt mitmehäälsest sotsiaalsest mälust, mis on "alt" tulev mälu ja mis hävib ikka ja jälle põlvkondade vahetudes, on ajaülesena kestma mõeldud rahvuslik mälu palju ühtsem konstruktsioon, mis on seotud poliitiliste institutsioonidega ja mõjutab ühiskonda "ülevalt alla". (lk 45)
  • Ajaloo ja mälu antagonism ei ole üldse universaalne, vaid sellel endalgi on oma ajalugu. Ajalugu ja mälu lahknesid teineteisest ning avastasid teisest enda vastandi alles siis, kui 19. sajandil tekkis ajalooteadus kui professionaalne diskursus. Kõikide ajalookirjutuse varaste vormide puhul kehtib see, et nad pidasid ennast mälestuse vormiks, mälestuste säilitajaks. Seetõttu lähevad vanal ajal mõisted "ajalugu" ja "mälu" teineteiseks üle. Alates antiikajast kuni uusajani rõhutati ajalookirjutuse keskse funktsioonina pidevalt mälufunktsiooni. Historiograafia ülesandeks oli legitimeerida dünastia, institutsiooni või riigi "päritolu" ja mälu ning dokumenteerida selle kestvust, tõendada auväärset minevikku. Ajalookirjutuse esmane funktsioon oli see, mida nimetatakse uue terminiga "ajaloo-" või "minevikupoliitikaks": oluline oli luua mälu, mis "autoriteedi teenijannana" oli poliitilise kogukonna vundamendiks ja kaasaja valitsejate võimuhuvide toeks. (lk 54-55)
  • Cicero pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines topos'eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste eneseteadvuses. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": kroonikud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (res gestae), mida ülistasid lauludes bardid, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021


LuuleRedigeeri

Külmand on maa - ja viisteist rasket talve
seal nõmmel kevadeks on üle läind;
truu on see hing, mis hoiab mälusalve,
kui on nii mitmest valust läbi käind.

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180


Pajud on urvas juba,
hõbedased ja valged.
Kui tuled pikast talvest,
siis on sul klaasist palged.

Ehk paistab nendest läbi
see, mis sa teed ja tunned?
Mälu on külm ja valge
pestava laega tunnel.

  • Viivi Luik, "*** Pajud on urvas juba". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 321

Allikata tsitaadidRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel