Identiteediloome

ProosaRedigeeri


  • Kas "poliitilisest" või "rahvuslikust mälust" saab rääkida seal, kus ajalugu on identiteediloome teenistuses; kus kodanikud võtavad selle omaks ja poliitikud seda vannutavad. Erinevalt mitmehäälsest sotsiaalsest mälust, mis on "alt" tulev mälu ja mis hävib ikka ja jälle põlvkondade vahetudes, on ajaülesena kestma mõeldud rahvuslik mälu palju ühtsem konstruktsioon, mis on seotud poliitiliste institutsioonidega ja mõjutab ühiskonda "ülevalt alla". (lk 45)
  • Ajaloo ja mälu antagonism ei ole üldse universaalne, vaid sellel endalgi on oma ajalugu. Ajalugu ja mälu lahknesid teineteisest ning avastasid teisest enda vastandi alles siis, kui 19. sajandil tekkis ajalooteadus kui professionaalne diskursus. Kõikide ajalookirjutuse varaste vormide puhul kehtib see, et nad pidasid ennast mälestuse vormiks, mälestuste säilitajaks. Seetõttu lähevad vanal ajal mõisted "ajalugu" ja "mälu" teineteiseks üle. Alates antiikajast kuni uusajani rõhutati ajalookirjutuse keskse funktsioonina pidevalt mälufunktsiooni. Historiograafia ülesandeks oli legitimeerida dünastia, institutsiooni või riigi "päritolu" ja mälu ning dokumenteerida selle kestvust, tõendada auväärset minevikku. Ajalookirjutuse esmane funktsioon oli see, mida nimetatakse uue terminiga "ajaloo-" või "minevikupoliitikaks": oluline oli luua mälu, mis "autoriteedi teenijannana" oli poliitilise kogukonna vundamendiks ja kaasaja valitsejate võimuhuvide toeks. (lk 54-55)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021