Proosa

muuda
  • Kaitseme "loodust" /---/, tellides maade ja merede tagant ökotooteid, mis meile lennukiga kohale toimetatakse, ja ise me peame ka lennukiga lendama, autoga sõitma, pesema aina suuremaid pesumasinatäisi pesu, mis meile kusagil Aasia õuduses valmis on õmmeldud. Ja mis meil muud üle jääb? Elada teisiti, elada mujal, elada teises ajas? Leppida? Aga millega?


  • Venemaal on suurepärased looduskaitseseadused, kuid mitte mingisuguseid toimivaid mehhanisme nende rakendamiseks. Selleks on vaja erainitsiatiivi, kodanikuühiskonda ning teatavat inimlikku ja kultuurilist taset. Puhtväline kontroll on looduskaitses mõttetu, see peab tulema iga inimese seest. Tänapäeva Venemaal on seevastu tekkinud ähvardavalt plahvatusohtlik segu tuumaajastu tehnilistest võimalustest ja kiviaegsest moraalist. Lisaks sellele suruvad pakilisemad küsimused ökoloogilised probleemid elanikkonna silmis tagaplaanile. Kui inimesed võitlevad pelga ellujäämise nimel, ei mõtle nad ökoloogiale.
    • Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, LR 35-37 2022, lk 127


  • Viimane sajand on Euroopas ja maailmas näidanud, et riiklik reguleeritud looduskaitse ja keskkonnaalased piirangud on pea ainsaks põhjuseks, miks meil taastuvaid loodusvarasid veel üldse kasutada on. Euroopas oleks väärtuslikumate püügikalade varud ilmselt otsas, sood kuivendatud, metsad tervikuna läbi raiutud ning niidud suure tõenäosusega hävinud.
  • Satelliidipiltidel maastikest üle kogu maailma (NB! sealhulgas nüüd ka Eestis) muust maastikust välja joonistuvad looduskaitsealade piirid näitavad, et kui seaduse jõud puudub, siis ei ole vaba turumajanduse tingimustes iseeneslikku tegurit elurikkuse hoidmiseks või loodusvarade säästlikuks kasutamiseks. Sisemist motivatsiooni looduskaitsega tegeleda kahtlemata inimestel on ja häid peremehi leidub alati, kuid sellest ei piisa. Majandusotsustes, kui kaalukausil vaetakse kiiret tulu ja pikaajalist kahju, jääb ilma hinnasildi, hääle ja kaitseta raunjalg, lendorav või märgala alati kaotaja poolele.
  • Looduskaitse, mis keskendub vaid kaitsealadele, on minevik. Kaitsealade hulk peab kasvama ja käekäik paranema, kuid vähegi turvalise tuleviku nimel peab kaitsealale iseloomulik väärtusruum kehtima ka mujal: loodus olema hoitud kõikjal ning saama iga otsuse tegemise juures prioriteetse koha. Sest loodusel on väärtus, hind ja tähtsus ka siis, kui me ei ole seda osanud väärtustada, hinnata või arvesse võtta. Looduse hävimisel ja kahjustumisel on hind ka siis, kui me seda majandusarvestusse ei pane.
  • Ühegi kaitseala loomine, kus ühel pool on looduse mitmekesiseid väärtusi mõistvad arusaamad ja mitmekesiseid tulevikuvõimalusi hoidev vaade ning teisel pool lühiajaliselt mõõdetav majandusargument, ei ole läinud valutult ja vaidlusteta. Küsigem aga endalt: kas meie uhkuseks olevad rahvuspargid, vaiksed ja silmapiirini ulatuvad rabad, maailma liigirikkaimad puisniidud, ilveste ja huntide koduks olevad metsad, ligipääsetav ja kaunis rannajoon ning endiselt oma sängi mööda voolavad jõed on teinud meie kodumaa rikkamaks või vaesemaks?


  • Meie maailmaosas ei ole ühtegi riiki, mis oleks rahvuspark, sestap oleks see tõeliselt uuendusmeelne, kusjuures see ei peaks sugugi kogu tootmist välistama. Näha ette, et keskkonnateadused muutuvad maailma mastaabis taganõutuks ning oluliseks, ei olnud juba üheksakümnendatel raske.


  • Inimene hakkab teemasse süvenema ja avastab, et üle terve Eesti on sündimas MTÜ-sid, mille eesmärk on rahvusparkide, looduskaitsealade ja kogukonnametsade kaitsmine… riigi eest. Seejuures ei ole tegemist mingisuguse inimeste aheldamisega metsamasinate külge, vaid argumenteeritud vaidlustega juriidika, metsamajandamisvõtete ja loodushoiu põhimõtete üle.
  • Meie tulevikku suunatud pikaajalised arengudokumendid kõnelevad mineviku keelt. Maailmas, kus elurikkus on hääbumas, seatakse eesmärgiks lõputu majanduskasv. Kas see ei tundu nagu mingisugune vaimne autoimmuunhaigus, millel eesmärgiks on enesehäving?