Ilves (Lynx) on loomade perekond kiskjaliste seltsi kaslaste sugukonnast. Eesti metsades elab euroopa ilves.

Euroopa ilves


  • Tõsi küll — ilves on verejanuline kiskja ja küllalt tugev selleks, et kustutada täiskasvanud põdra eluküünal, aga niisugune surmatunnistus, kuhu oleks kirjutatud "hukkus ebavõrdses võitluses ilvesega", on seniajani vähemalt eesti keeles välja andmata. Ilves ründab inimest ainult raskesti haavatuna, kui tal enam midagi muud üle ei jää. Muidu pageb ilves metsas inimese eest alati ja olen kogenud, et ta teeb seda väga kiiresti. (lk 13-14)
  • Euroopas on maid, kus ilvesed on täielikult ära hävitatud ja nendes maades nähakse nüüd palju vaeva, et teda jälle sisse tuua. Ilves on ju ilus loom ja metsas väga vajalik kui sanitar. Looduskaitsealadel ja jahimajandites, kui need ei ole loodud just eriliselt metskitsede, tähnikhirvede või faasanite edendamiseks, nähakse meelsasti m etsas ilvest. Belovežje ürgmetsas tehakse kõik, et mitte häirida loomade elu nendes piirkondades, kuhu on elama asunud ilvesed. Ilves on parim hirvearst. (lk 14)
  • Aastate eest murdis ilves Alutagusel terve ja tugeva täiskasvanud põdrapulli. Lumele oli kirjutatud, et ilves hüppas maast oma ohvri turjale ja ratsutas seal seni, kuni purustas põdra kaelasooned ja põder verest tühjaks jooksis. Oma jahisaagi küljest ei olnud kütt söönud suurt midagi. Nii et alati ei tarvitse see olla nälg, mis ilvese jahile ajab, see võib olla vastupandamatu jahikirg. Kassis, olgu ta suur või väike, metsik või kodune, elab kirglik jahimees. Murda on ilvese olemus. Kaotsi ei lähe midagi. Metsas on juba kord nii, et see, mis ühest jääb vedelema, on teistele toiduks, aga nende ülejääkidest saavad omakorda söönuks kolm andad. Ja nõnda edasi, kuni saab ära kasutatud viimne kui toiduraas. (lk 14)
  • Kui ilvesed oma jahisaagi ära söövad, siis teevad nad seda suure põhjalikkuse ja kassiliku korralikkusega. 1977. aasta talvel sattusin Jänijõel, ilveste jälgi ajades, nende söömingu jäänustele. Ilveste paar oli eelmisel päeval või ööl murdnud metskitse ja selle jõejääl ära söönud. Kõik jäänused olid hunnikusse korjatud ja naharäbalatega korralikult kinni kaetud. Niisugust lauakoristamise kommet teiste kiskjate puhul vaadeldud ei ole, see on ilveste toidulaua tunnus. (lk 16)
  • Ilves on metsloom. Linnadesse on ilvesed meil, nii palju kui teada, eksinud paaril korral — ükskord Võrru, teinekord Pärnusse. Metsaäärsetesse küladesse tuleb ilves mõnikord koera- ja kassijahile, aga mõnikord ka muidu vaatama. Ilves on hästi kodustatav. Ainukeseks koduloomaks, kellega ilvest ei olevat võimalik lepitada, on kass. Sugulaste asi... (lk 16)
  • Inimeselt, oma ainukeselt tõeliselt vaenlaselt, ei ole ilvesel midagi head loota. Ilves on nagu huntki valusasti tunda saanud inimese julma kätt, sellepärast hoidub ta iga hinna eest meie teele sattumast. Terav kuulmine ja hea nägemine on talle abiks. Nõnda näeme ilvest vabas looduses harva ja tema eluviisidest ning tegemistest saame teateid vaid jälgede kaudu, mis ta endast jätab. Näha vabas looduses ilvest on sündmus, mis paneb vere värahtama ja jääb alatiseks meelde. (lk 16)