Aveliina Helm

eesti bioloog ja looduskaitseteadlane

Aveliina Helm (sündinud 21. märtsil 1979) on eesti bioloog ja looduskaitsja.

TsitaadidRedigeeri

  • Olukord ongi tõesti halb.
  • Kui meil jätkub tarkust oma põllumajandust muuta, suudaksime taastada palju.
  • See, et meil ei ole riigina isegi mitte plaani, kuidas jätkusuutmatust põlevkivienergeetikast väljuda ja tagada Virumaa inimeste heaolu, on lihtsalt vastutustundetu.
    • Maailma looduse liigirikkuse iseloomustuseks, intervjuus Postimehele aprillis 2018[1]
  • Märgata, et murus on loodust vähe, põllul veel vähem ja sillutisel üldse mitte. Teada, millised tegevused soodustavad, millised aga hävitavad elurikkust. Seejärel aga otsustada, kas meil on just siin vaja künda, siin nii palju niita, just sellel kohal sillutist panna või just see põõsatukk eemaldada. Tasub vaadata avatud pilguga ringi ja mõelda, et iga ruutmeeter, mida me enda igapäevaseks eluks ei vaja, võib olla tuhandetele organismidele lõputu väärtusega elupaik ning sadadele organismidele oluline hüppelaud killustunud maastikus liikumiseks ja levimiseks.
  • Olemasolevate elupaikade maksimaalne hoidmine ning kahjustunud elupaikade ja maastike ökoloogiline taastamine on täiesti vältimatu kliimakriisiga toimetulekuks ja elurikkuse kao pidurdamiseks. Muudmoodi ei saa.
  • Nüüdseks on ülemaailmselt selgeks saamas, et vaid kaitsealadele keskenduv looduskaitse ei suuda täita eesmärki – tagada liikide, elupaikade ning seeläbi inimestele oluliste looduse hüvede säilimist. Kui suudaks, ei oleks me ökoloogilises kriisis. Looduskaitsealad saavad olla tuumikaladeks, tugialadeks, kuid ka kaitsealade vaheline maa peab elurikkust toetama.
  • Viimane sajand on Euroopas ja maailmas näidanud, et riiklik reguleeritud looduskaitse ja keskkonnaalased piirangud on pea ainsaks põhjuseks, miks meil taastuvaid loodusvarasid veel üldse kasutada on. Euroopas oleks väärtuslikumate püügikalade varud ilmselt otsas, sood kuivendatud, metsad tervikuna läbi raiutud ning niidud suure tõenäosusega hävinud.
  • Sisemist motivatsiooni looduskaitsega tegeleda kahtlemata inimestel on ja häid peremehi leidub alati, kuid sellest ei piisa. Majandusotsustes, kui kaalukausil vaetakse kiiret tulu ja pikaajalist kahju, jääb ilma hinnasildi, hääle ja kaitseta raunjalg, lend­orav või märgala alati kaotaja poolele.


  • Valdavalt leiti, et kohalikud omavalitsused ja nende esindatavad kogukonnad on progressi pidurid, kellele on "jõukohane ülesanne vaid lintide lõikamine ja koos keskkonnafriikidega farmide, tuulikute ja tehaste vastu lippude lehvitamine", kes "peaksid mitte-minu-tagahoovis-suhtumisest üle saamiseks nägema laiemat pilti" ning kellelt võiks üldse riigi toe ära võtta, kui nad ei tee "ebapopulaarseid, kuid mõnikord hädavajalikke otsuseid". Neid arvamusi lugedes vaatasin kaks korda lehe päist: kas tõesti on küsitlus pärit sellest sajandist, mil loodushoid ja kõiki osalisi kaasav planeerimine peaksid olema standard?
  • Kas liigume rahuliku maailma poole, kus ühiseks eesmärgiks on elukeskkonna säilitamine läbi rahvusvahelise koostöö, teaduspõhiste lahenduste, ja üksteise toetamise? Või saab normaalsuseks ärev, konfliktirohke ja üksteiselt tekki sikutav maailm, kus võidavad vaid suured ja tugevad? Ülemaailmsed kokkulepped elurikkuse hoidmiseks ja kliimamuutustega võitlemiseks ja ka Euroopa rohelepe koos oma kliimapakti ja elurikkuse strateegiaga ei ole sündinud vaid poliitilistest suundumustest. Need on sündinud äärmiselt pakilisest vajadusest ning jalgade järelelohistamine teeb meie maailma aina ohtlikumaks, eriti just väikeriikidele.
  • Subsideeritud metsapõletamise jätkamine taastuvenergia egiidi all on vaatamata teaduslikult kindlatele vastuargumentidele ning Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskuse enda raportile suur hoop Euroopa Liidu teaduspõhise toimimise mainele. Tõde siiski tõuseb ja vale vaob – pikaajaliselt teadustulemustele risti vastukäivad poliitikad vabades ühiskondades püsida ei saa, olgu lobirühmad nii tugevad kui tahes.
  • Unelm täielikult saastevabast, kuid mitte veel eksisteerivast tuumatehnoloogiast võib hakata takistama toimivate ja turvaliste energialahenduste poole liikumist.
  • Ära lenda, osta korduskasutatav pudel, vali poest õiglaselt toodetud kohv, sõida jalgrattaga, sorteeri prügi – need on kõik soovitused, mis on igati mõistlikud, kuid mis ei saa kunagi asendada süsteemset muutust, mis reguleeriks vastavaid valdkondi ka n-ö ülevalt alla. Vaid üksikisiku pingutuste abil ei saabu kunagi päev, mil poest polegi võimalik moodsa orjatööga valminud tooteid osta. Et see juhtuks, on vaja suunavaid kaubandusleppeid ja teadlikke poliitikaid. Kogu meie hoolsast prügisorteerimisest pole midagi tolku, kui ülejäänud ahela osad ei toimi ja prügi teket oskuslikult ei reguleerita. Lihtsam aga on meid kõiki vastutama panna.
  • Arvan, et Eesti teeb suure karuteene, kui me jätkuvalt nii Euroopas kui üleilmselt praeguste praktikatega jätkamise eest seisame ning oma rohepöörde auru lihtsalt asendustegevustele ja populaarsena tunduvatele investeeringutele kulutame. Samuti teeme endale karuteene, kui asetame oma lootused olematuid tehnoloogiaid ja "murrangulisi lahendusi" müüvate müügimeeste korvi.


ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel