Mõned inimesed ütlevad, et ma peaksin hoopis koolis käima. Nad ütlevad, et peaksin õppima, et saada kliimateadlaseks, et saaksin tulevikus kliimakriisi lahendada. Kuid kliimakriis on juba lahendatud. Kõik faktid ja lahendused on meil juba olemas. Peame vaid silmad avama ja muutuma. Ja miks peaksin õppima tulevikuks, mida ei pruugi enam tullagi, kui keegi selle tuleviku päästmiseks midagi ei tee? Ja mis mõte on koolisüsteemis faktide õppimisel, kui sama koolisüsteemi parimate teadusuuringute poolt antud olulisemad faktid ei tähenda meie poliitikutele ja ühiskonnale ilmselgelt midagi?
Palju räägitakse ka tänapäevase elukorralduse mõjust vaimsele tervisele. Tööalane konkurents, kehvad töölepingud, kahanev hoolekandesüsteem ning lagunev sotsiaalne võrgustik panevad stressi kuhjuma. Lisaks sotsiaalmeedia, mis toob kõik katastroofistsenaariumid läbisegi teiste inimeste ägedate eludega iga päev koju kätte. Jah, hunt täna maha ei murra, aga töökohast võib ilma jääda sõrmenipsuga, pensionieas ootab vaesus ning lõpuks polegi kõigel vahet, sest teadlased on kliimakatastroofi vältimatuses nüüdseks juba suhteliselt ühel meelel.
Virtuaalia ei paku varjupaika kliimakriisi eest, äpid hirmu ja pidetuse eest: vaja on märksa loodustundlikumat kultuuri. Loodus ei saa linnades jääda vaid pelgaks silmanurgas rohetavaks kujunduselemendiks ega kunstides eemalt imetlemise objektiks.
Mu vanavanemad on minult palunud, et mina ja teised noored annaksime aega harjuda mõttega, et kliimakriisi ja teiste suurte keskkonnaprobleemidega on vaja tegeleda. Ma annaksin meeleldi, kui ma saaksin, aga selle aja on inimkond ära raisanud.