Sotsiaalmeedia


ProosaRedigeeri

  • Sotsiaalmeedias diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru "Tujurikkuja" pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis paranoiat, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks Euroopa integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle hirmud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad.


  • Sotsiaalmeedia on mõjutamisoperatsioonideks väga viljakas koht. Uuringud on näidanud, et inimesed ei suhtu sotsiaalmeediast saadud teabesse eriti kriitiliselt. Osavalt koostatud sotsiaalmeediasisu on erutav, tekitab emotsioone ja sõltuvust ning on seetõttu psühholoogiliste operatsioonide täiuslik vahend. Samuti sobivad paljud sotsiaalmeedia teenuste võimalused propaganda rahvusvahelisteks operatsioonideks. Iga kasutaja, ka isik, kes näiliselt ei ole Kremliga seotud, võib odavalt luua Facebooki või Twitterisse oma isikliku robotvõrgustiku või üksikute ahistavate kontode farmi. Vene poliittehnoloogide käes tunduvad Facebook ja Twitter olevat psühholoogilised massihävitusrelvad. (lk 15)
  • Kui jälgisin trolliarmee ja mitme asjaomase sotsiaalmeedia kogukonna tegevust, mõistsin, et Kremli võltsinfo üks haavatavaid sihtrühmi olid inimesed, kes töötuna või mõnel muul põhjusel veedavad sotsiaalmeedias palju aega. Sotsiaalmeedia soovitus-algoritmide tõttu pakub ühes vihakogukonnas olemine lõputuid võimalusi liituda teiste samasugustega. Facebooki võltsmullis on radikaliseerumine iga kasutaja jaoks ühe kliki kaugusel. Ja nii kaua, kuni kasutaja ise alistub vihaõhutajate ettepanekutele ning sisule, peetakse teda kasulikuks ja hoitakse rühmas. (lk 55)
  • Digikanalites levitatav võltsteave on odav ja ohtlik relv. Ohutsoonis ja propaganda abil kergesti äraostetavad on eelkõige inimesed, kes tunnevad, et ühiskond on neid petnud. Neile pakuvad neti vihakogukonnad ruumi, kus nad saavad ennast ja oma kibestumist pidurdamatult välja elada. Asjatundjad koguvad pettunud inimesed sotsiaalmeedias kokku ja pakuvad nende frustratsioonile tuge. (lk 92)
    • Jessikka Aro, "Putini trollid: tõsilood Vene infosõja rindelt". Anonüümne tõlge. Tallinn: Rahva Raamat, 2020


  • Rohke interneti, sotsiaalvõrgustike, nutitelefonide kasutus on vähendanud meediainstitutsioonide võimu, sest inimesed loovad ja edastavad elavat pilti sageli ise ning hoopis institutsioonid vajavad uusi oskusi, kuidas siseneda suhtlusvõrgustikesse, luua seal dialoogi.
  • Kuna sageli on usaldusväärseks allikaks sõbrad-sugulased, siis peetakse ka sotsiaalvõrgustikke kallutamatuks ja ausaks, kuna seal on sündmused nii, nagu inimesed neid näevad, pildistavad ja postitavad. ("Pigem Facebook kui ametlikud uudised. Seal sa näed postitusi nii, nagu tavainimesed neid postitavad. Nende info ja fotod.") Kuigi ka sotsiaalvõrgustikes on tuliseid vaidlusi, ollakse sotsiaalmeedia postituste kallutamatuse suhtes optimistlikud, samal ajal kui meediaorganisatsioonide toodetud uudiste puhul kasutati läbivalt sõna "propaganda".



  • Venekeelne uudismeedia tundub olevat õnnetus olukorras: neil kanalitel puudub riigiametite kodulehtede jahe asjalikkus. Samas ei tunnetata meedias vahendatud argikogemusi ja emotsioone nii siirastena kui sotsiaalmeedia postitusi.
  • Vähegi meditsiinilise taustaga inimestest said sotsiaalmeedias "staarid" ja tekkis palju omaloomingulisi õpetusi. Kriisi algul tehtud intervjuudes mainiti lipsamisi ka n-ö imerohtude müüki vms, mida küll esitati näitena, kuidas libauudis on ära tuntud. Inimesed on veendunud, et oskavad infot kontrollida, aga tegelikult ei pruugi see alati õnnestuda.


  • Kuigi internet on üks hiiglaslik võrk, milles miljardid inimesed omavahel suhtlevad, ei ole enamikul sotsiaalvõrgustikes suhtlejatest omavahel otsest ega isegi kaudset seost. Osalejad kalduvad sõbrunema sarnaselt mõtlevate inimestega, järgima sarnaste huvidega inimesi ja pöörduma uudiseallikate poole, mis esindavad nende enda konkreetset maailmavaadet. Sellise piiratud vastasmõju puhul killustuvad paljud võrgus tegutsevad inimesed eraldiseisvateks, omavahel mittesuhtlevateks populatsioonideks, mille sees nad vastupidiseid maailmavaateid kuigi sageli ei kohta. Isegi sõprade sõbrad ei astu üldiselt vastu võõra rühma vastukäivale arvamusele, mistõttu suurem osa internetikasutajaid elab õndsas teadmatuses võõraste, erinevate ja ühitamatute ideedega kogukondade olemasolust. (lk 20)
  • Tumeaine lihtsalt ei kuulu tavalise mateeria sotsiaalvõrgustikku. See elab interneti jututoas, kuhu me veel sisenedagi ei oska. See on sama universum ja asub koguni samades piirkondades, kus nähtav aine. Paraku on tumeaine osakeste vastasmõju meile tuntud tavalise aine osakestega tajumatult nõrk. Olukord sarnaneb meile tundmatute internetikogukondadega - kui meile tumeainest ei räägitaks, poleks me igapäevaelus selle olemasolust isegi teadlikud. (lk 20)
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017


  • Olles ise osa praegu vändatavast linateosest, jään nõutuks: miks peaksin pandeemia ajal hakkama saamiseks laadima alla veel ühe äpi, kui uudisteportaalid ning ühismeediaplatvormid mind niigi juba rohkem kui küllaldaselt informeerivad? Pigem teeb mulle muret nutisõltuvus ja fakt, et mu niigi sage telefonikasutus on viimase kahe nädala jooksul kasvanud 30%, rääkimata arvutist. Ma ei usu, et ükski väidetavalt tsentraliseeritud ja erakordselt objektiivne koondportaal leevendaks infojanu, mis on nüüdseks niikuinii juba veidi vaibunud. Miks peaks mul vaja olema veel ühte Messengeri, Facebooki või Redditit?
  • Tahtmata pidada kiidu­kõnet monopoolsetele suurkorporatsioonidele, pean tõdema, et praegu toimivad just nende platvormid mingil määral siduva ja harjumus­pärase pinnana, millel seisab meie ühiskond.


  • Meie lapsed sirgusid suureks ainulaadsena näival ajal. Apple asus iPhone'i müüma 2007. aasta juunis, umbes neli kuud pärast seda, kui Barack teatas presidendiks kandideerimisest. Vähem kui kolme kuuga müüdi neid miljon. Enne Baracki teise ametiaja lõppu oli neid müüdud miljard. Tema oli esimene president uuel ajastul, mis tõi kaasa kõigi privaatsust puudutavate normide katkemise ja lammutamise - seifid, andmete häkkimise, snapchatid ja kardashianid. Meie tütred elasid selles sügavamalt sees kui meie, osalt seetõttu, et teismeliste elu valitseb sotsiaalmeedia, ja osalt seetõttu, et nende tavapärased toimetamised seadsid neid avalikkusega lähemasse kokkupuutesse kui meie omad. Kui Malia ja Sasha käisid pärast kooli või nädalavahetustel koos sõpradega mööda Washingtoni ringi, märkasid nad võõraid inimesi mobiiltelefone nende poole suunamas või võitlesid täiskasvanud meeste ja naistega, kes palusid - lausa nõudsid -, et nad saaksid selfit teha. "Te ju teate, et ma olen laps, kas pole nii?" küsis Malia vahel kellelegi ära öeldes. (lk 400)

Vaata kaRedigeeri


 
Vikipeedias leidub artikkel