• Soov olla ilmaasjadega kursis eeldab mitmekülgset meediakasutust, mis omakorda toob kaasa suurema ökoloogilise jalajälje.
Näiteks nägime analüüsis, et kui säästjatest ostab raamatuid sageli või regulaarselt 17 protsenti, siis mittesäästjatest vaid 1 protsent. Samas ei osta raamatuid praktiliselt üldse 13 protsenti säästjatest ja 61 protsenti mittesäästjatest. Säästja pole loobunud ka arhailisest harjumusest lugeda paberile trükitud ajalehte ja kasutavad nii ka lehetootmise ressursse topelt – loevad teistest rohkem nii paberil kui elektroonilisi ajalehti. Vaid 4 protsenti säästjaist ei loe üldse ajalehti, mittesäästjate seas on see viiendik ehk 20 protsenti.
Samas peetakse paberile trükitud ajalehtede ja raamatute lugemist endiselt raiskavamaks kui elektrooniliste alternatiivide eelistamist. Kuid ka tehnoloogiliste seadmete tootmisega kaasneb suur surve metallide kaevandamiseks (maa muust kasutusest väljalülitamine, töötlemise energiakulu).
  • Analüüsist järeldan, et kaasaegse tarbimiskeskse keskkonnamure saavadki avastada eeskätt sellised inimesed, kes on haaratud vitaalsesse ja kiirustavasse eneseväljendusliku ostlemise, mitmekesise meedia tarbimise, ühiskondliku aktiivsuse, kultuuriteadlikkuse ja mobiilsuse läbipõimunud suhetesse. Inimene, kes ei seltsi teiste inimestega, ei liigu ringi, ei jälgi meediat, ei tarbi, ei saakski ju kuidagi teada ökoloogilise eluviisi võimalikkusest. Samast tuletan, et inimeste ökoloogilise jalajälje vähendamiseks on vaja mitte enam panustada teadmistele, väärtustele ja üldise rohelise mulli tootmisele, vaid otsida innovatsiooni ühiskonna struktuurses toimimises.