Ragne Kõuts-Klemm

Eesti sotsioloog

Ragne Kõuts-Klemm (sündinud 14. oktoobril 1977) on eesti sotsioloog, Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia dotsent.


  • Aforism"meedium ongi sõnum" on omakorda üks McLuhani kaubamärkidest, nagu ka "Gutenbergi galaktika", "külmad ja kuumad meediumid", "globaalne küla" ja paljud teised kaunid fraasid, mis on hakanud tavakasutuses elama oma elu. Need näivad lihtsad ja löövad, kuid tema [Marshall McLuhani] katsed neid lahti seletada ajasid asja pigem segasemaks.
  • Kommunikatsiooniteooriates liigitatakse McLuhan meediumikeskseks teoreetikuks, kes tähtsustab eelkõige tehnoloogia rolli maailma muutmisel. Süüvides McLuhani ideede lähtekohta, on näha, et kõige taga on tema jaoks siiski inimene. McLuhan väidab, et igasugune tehnoloogia saab alguse sellest, et inimene püüab oma füüsilise keha piiratusest üle saada, oma tajumeeli ruumis laiendada.
  • Seega tuleks aforismi "meedium ongi sõnum" mõista pisikese lisandusega – meedium on sõnum sotsiaalselt. [---] Igasugusel tehnoloogial, meediumil (nt elektrivõrgul) on sotsiaalsed tagajärjed: need muudavad mõned asjad võimalikuks – näiteks inimestevahelise ülemaailmse suhtluse, mentaalse kohaloleku kaugemal, kui aja ja ruumi füüsilised piirid seda lubaksid. Iga meedium muudab inimese maailmakogemise viisi, st inimsuhete ja -tegevuse vormi, mõõtkava ja kiirust. Nii et McLuhani jaoks on asjade algus- ja lõpp-punkt inimene ja sugugi mitte tehnoloogia.
  • Trükimaailm on klassifitseeritud teadmiste, liigituste ja lahterduste maailm. Sinna ligipääsemiseks tuleb tunda koodi. Koodi omandamine käib õppimise kaudu.
Trükimaailma koodi õppimine näib aga olevat muutunud järjest raskemaks. Koolist on pidevalt kuulda alarmeerivaid sõnumeid sellest, kuidas lastel puudub funktsionaalne kirjaoskus ning klassifitseeritud teadmiste omandamine on paljude jaoks nii keeruline, et koolitee jäetakse pooleli. Trükimaailma kood on muutunud noore põlvkonna jaoks millekski salapäraseks, väljavalitutele mõelduks, võimu allikaks. Kui vaadata kas või populaarseid arvutimänge, nt "Final Fantasy 5", "Morrowind" või "Prince of Persia", siis kõigis neis seostuvad raamatutega "maagilised" võimed või oskused, mis tagavad mängijale edumaa teiste ees.
  • Olen isegi kuulnud, kuidas üliõpilased vabandavad tegemata kodutööd sellega, et ei osanud kusagilt kohustusliku teksti lugemist alustada, sest leheküljel ei olnud ühtegi fotot. Elektroonilise ruumiga harjunud inimesel on tekstiga kontakti leidmiseks vaja pilti, fotot – kõige parem, kui see veel liiguks ja häälitseks, nagu näiteks ajalehtedes Harry Potteri filmides.
Tänase kultuuri inimene talub teksti suuremat fragmentaarsust ega pahanda etteantud lugemismalli puudumise üle. Võrguteksti "lugejal" on suurem vabadus tekstiga oma soovide kohaselt ümber käia, asuda selle kallale ükskõik millisest punktist ja liikuda ükskõik millisesse punkti. Ta võib lugeda üksnes online-uudiste pealkirju ja klikkida uudise sisuni vaid äärmise vajaduse korral. Lugeja mõiste ise võib kuuluda pigem lineaarse ja põhjus-tagajärg maailma juurde ning tänapäeval on rohkem põhjust rääkida "kasutajatest" või isegi "loojatest" – igaüks saab kommenteerida uudisportaalide artikleid, avaldada arvamust veebipäevikus või säutsuda Twitteris. Seevastu praeguseks hetkeks arendatud digiajalehe puhul on kasutaja osalus siiski märksa piiratum – saab navigeerida etteantud sisu raames, kuid sisuloomesse meediatoote autorid ei luba lugejal sekkuda. Ilmselt ei rahulda selline "lugemisvõimalus" elektroonilise põlvkonna vajadusi täiel määral.
  • On ainult kaks meediumi, mis teisi ei sisalda: kõne ja elektrivalgus. Need on ahela otspunktid. Internet kui konteinermeedium sisaldab peaaegu kõiki teisi kommunikatsioonimeediume – trükiteksti, akustilist ja visuaalset teksti. Viimase aja nähtused, nagu Twitteri TV (või üldse sotsiaalne televisioon), osutavad inimeste teadlikule meediumide samaaegse kasutamise praktikale – näiteks anda Twitteri või Facebooki sõnumite kaudu teada telesaatest, mida parasjagu vaadatakse, algatada arutelu vaadatava saate sisu ja tähenduse üle. Kas aga see, kui kommunikatsioon toimub iga ihupooriga, tagab kasutajale suurema sensoorse tasakaalu?
  • Inimene ise ei ole teadlik sellest, kui palju tema kommunikatsioonimeedium teda tegelikult mõjutab. Kommunikatsioonimeediumi kasutaja aktsepteerib tahtmatult selle sisemist loogikat ja konventsioone. Tänase inimese keskmine "meediapäev" on ka statistiliselt nii pikk, et võime tõepoolest rääkida meediaühiskonnast – oleme kogu ärkveloleku aja "meedias sees", märkamata, mida meediumide kasutamine meiega teeb: et meil ei jätku aega elukaaslasega sügavmõttelisi diskussioone pidada, et me usaldame juba väikelaste sotsialiseerimise televisioonile ja internetile jne.