Ragne Kõuts-Klemm

Eesti sotsioloog, meediauurija

Ragne Kõuts-Klemm (sündinud 14. oktoobril 1977) on eesti sotsioloog, Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia dotsent.

Ragne Kõuts-Klemm, 2021.

Artiklid

muuda
  • Aforism "meedium ongi sõnum" on omakorda üks McLuhani kaubamärkidest, nagu ka "Gutenbergi galaktika", "külmad ja kuumad meediumid", "globaalne küla" ja paljud teised kaunid fraasid, mis on hakanud tavakasutuses elama oma elu. Need näivad lihtsad ja löövad, kuid tema katsed neid lahti seletada ajasid asja pigem segasemaks.
  • Kommunikatsiooniteooriates liigitatakse McLuhan meediumikeskseks teoreetikuks, kes tähtsustab eelkõige tehnoloogia rolli maailma muutmisel. Süüvides McLuhani ideede lähtekohta, on näha, et kõige taga on tema jaoks siiski inimene. McLuhan väidab, et igasugune tehnoloogia saab alguse sellest, et inimene püüab oma füüsilise keha piiratusest üle saada, oma tajumeeli ruumis laiendada.
  • Seega tuleks aforismi "meedium ongi sõnum" mõista pisikese lisandusega – meedium on sõnum sotsiaalselt. [---] Igasugusel tehnoloogial, meediumil (nt elektrivõrgul) on sotsiaalsed tagajärjed: need muudavad mõned asjad võimalikuks – näiteks inimestevahelise ülemaailmse suhtluse, mentaalse kohaloleku kaugemal, kui aja ja ruumi füüsilised piirid seda lubaksid. Iga meedium muudab inimese maailmakogemise viisi, st inimsuhete ja -tegevuse vormi, mõõtkava ja kiirust. Nii et McLuhani jaoks on asjade algus- ja lõpp-punkt inimene ja sugugi mitte tehnoloogia.
  • Trükimaailm on klassifitseeritud teadmiste, liigituste ja lahterduste maailm. Sinna ligipääsemiseks tuleb tunda koodi. Koodi omandamine käib õppimise kaudu.
Trükimaailma koodi õppimine näib aga olevat muutunud järjest raskemaks. Koolist on pidevalt kuulda alarmeerivaid sõnumeid sellest, kuidas lastel puudub funktsionaalne kirjaoskus ning klassifitseeritud teadmiste omandamine on paljude jaoks nii keeruline, et koolitee jäetakse pooleli. Trükimaailma kood on muutunud noore põlvkonna jaoks millekski salapäraseks, väljavalitutele mõelduks, võimu allikaks. Kui vaadata kas või populaarseid arvutimänge, nt "Final Fantasy 5", "Morrowind" või "Prince of Persia", siis kõigis neis seostuvad raamatutega "maagilised" võimed või oskused, mis tagavad mängijale edumaa teiste ees.
  • Olen isegi kuulnud, kuidas üliõpilased vabandavad tegemata kodutööd sellega, et ei osanud kusagilt kohustusliku teksti lugemist alustada, sest leheküljel ei olnud ühtegi fotot. Elektroonilise ruumiga harjunud inimesel on tekstiga kontakti leidmiseks vaja pilti, fotot – kõige parem, kui see veel liiguks ja häälitseks, nagu näiteks ajalehtedes Harry Potteri filmides.
Tänase kultuuri inimene talub teksti suuremat fragmentaarsust ega pahanda etteantud lugemismalli puudumise üle. Võrguteksti "lugejal" on suurem vabadus tekstiga oma soovide kohaselt ümber käia, asuda selle kallale ükskõik millisest punktist ja liikuda ükskõik millisesse punkti. Ta võib lugeda üksnes online-uudiste pealkirju ja klikkida uudise sisuni vaid äärmise vajaduse korral. Lugeja mõiste ise võib kuuluda pigem lineaarse ja põhjus-tagajärg maailma juurde ning tänapäeval on rohkem põhjust rääkida "kasutajatest" või isegi "loojatest" – igaüks saab kommenteerida uudisportaalide artikleid, avaldada arvamust veebipäevikus või säutsuda Twitteris. Seevastu praeguseks hetkeks arendatud digiajalehe puhul on kasutaja osalus siiski märksa piiratum – saab navigeerida etteantud sisu raames, kuid sisuloomesse meediatoote autorid ei luba lugejal sekkuda. Ilmselt ei rahulda selline "lugemisvõimalus" elektroonilise põlvkonna vajadusi täiel määral.
  • On ainult kaks meediumi, mis teisi ei sisalda: kõne ja elektrivalgus. Need on ahela otspunktid. Internet kui konteinermeedium sisaldab peaaegu kõiki teisi kommunikatsioonimeediume – trükiteksti, akustilist ja visuaalset teksti. Viimase aja nähtused, nagu Twitteri TV (või üldse sotsiaalne televisioon), osutavad inimeste teadlikule meediumide samaaegse kasutamise praktikale – näiteks anda Twitteri või Facebooki sõnumite kaudu teada telesaatest, mida parasjagu vaadatakse, algatada arutelu vaadatava saate sisu ja tähenduse üle. Kas aga see, kui kommunikatsioon toimub iga ihupooriga, tagab kasutajale suurema sensoorse tasakaalu?
  • Inimene ise ei ole teadlik sellest, kui palju tema kommunikatsioonimeedium teda tegelikult mõjutab. Kommunikatsioonimeediumi kasutaja aktsepteerib tahtmatult selle sisemist loogikat ja konventsioone. Tänase inimese keskmine "meediapäev" on ka statistiliselt nii pikk, et võime tõepoolest rääkida meediaühiskonnast – oleme kogu ärkveloleku aja "meedias sees", märkamata, mida meediumide kasutamine meiega teeb: et meil ei jätku aega elukaaslasega sügavmõttelisi diskussioone pidada, et me usaldame juba väikelaste sotsialiseerimise televisioonile ja internetile jne.


  • Lehti, mida tahaks regulaarselt lugeda, eestlane üldiselt tellib. Siis on kindel, et ei maga midagi olulist maha. Nüüdis­ajal ei tule tellitud leht üldjuhul aga postkasti maakodu kasepuu all või korrusmaja trepikojas, vaid uuemale infole annab ööpäev läbi ligipääsu tellitud digileht.
  • Eestlaste tellimisharjumuste kujunemisel on väga loogilised tagamaad. Hõre hajaasustus toetab tellimuspõhist levisüsteemi. Üksikostuna oleks lehte keeruline hankida – kauplus on kaugel, sinna ei ole iga päev asja, lehekioskit väikelinna keskväljakul enam aastaid ei leia. Üksikmüügist on lehte võimalik hankida siis, kui see on lihtsasti ja mugavalt kättesaadav. Nn ostulehti levitatakse tihedalt asustatud piirkondades. Suurlinnades saab kasumlikult toimida ka tasuta ühissõidukist või tänavanurgalt kaasahaaratav uudisleht. Eestis ei ole selle mudeli jaoks piisavalt suuri linnu ja tihedat asustust. Siin toimib tellimuspõhine ajakirjandussüsteem – teadlikult valikuid tegevad ja kindlatele väljaannetele lojaalsed tarbijad. Vähe on väljaandjaid, kes julgevad panustada üksikmüügile. Seda ei toeta meie geograafia ega ka kultuurimustrid.
  • Eestlasi on pidevalt harjutatud oma lehetellimuse eest hoolt kandma. Tekitab ju pettumust küll, kui see üks kord, kui on kauplusesse asja ja tuleb mõttesse osta värske Eesti Päevaleht või Sirp, seda sealt parasjagu ei leia, kuigi on lehe ilmumise päev.
  • Põhilehtedest paistis kättesaadavuses probleeme Eesti Päevalehega – nii mitmeski Lõuna-Eesti kaupluses seda müügilt ei leidnud. Vaatlus ei võimaldanud tuvastada, kas selle taga on see, et see leht nendesse kauplustesse ei jõua või on see müüki ilmumisel kohe ära ostetud. Kuna sellise tähelepaneku tegime mitme Lõuna-Eesti kaupluse kohta, siis tekkis mulje, nagu oleks kahel suurel üle-eestilisel, s.t EPLil ja Postimehel, Eesti endiselt ära jagatud nagu vanal papa Jannseni või uuemal Kadastiku ajal. Nende väljaannete veebiversioonide lugejate hulgas selline põhja-lõuna jagunemine küll esile ei tule.
  • Ajakirjade puhul märkasid üliõpilased, et väiksematesse kauplustesse tuuakse mõnest ajakirjast müüki ilmselt ainult üks eksemplar. Võibki juhtuda, et poes on müügil üks Eesti Naine, üks Autoleht, üks Keel ja Kirjandus. Sihtasutuse Kultuurileht väljaanded näivad olevat paremini kättesaadavad. Näiteks seisab lettidel sageli mitu Loomingu Raamatukogu sarjas väljaantavat raamatut. Võrreldes ajalehtede ja ajakirjadega oli kõigis poodides väga rikkalik sudokude ja ristsõnaajakirjade valik. Eks see räägib omakorda kõnekalt tarbijate eelistustest.
  • Näis, et kõige pealmiseks satuvad äsja toodud väljaanded. Ainuke kindlam muster paistis spetsiifiliste väljaannete presenteerimisest – erootikaajakirjad kõige ülemisel riiulil, laste väljaanded kõige alumisel. Seal vahel kõik muu. Seega paigutusviis näibki eeldavat, et kaupluse külastaja teeb spontaanse ostu – haarab kaasa mingil põhjusel tähelepanu pälvinud väljaande – olgu siis kaanepildi või nimetuse tuntuse alusel. Kindla ostusooviga poodi minev külastaja ei pruugi soovitut leida.


  • Eelmisest nädalast elame taas maailma muutva sündmuse laineharjal ja pole raske märgata, kui tähtis on professionaalselt kontrollitud ning edastatud infovoog. Eelmisel korral oli see koroonaviirus, nüüd on see sõda, mis on andnud õigustuse iga minut uuenevale veebi­ajakirjandusele ja võimaluse tõestada oma olemasolu vajalikkust.
  • Ajakirjanduse paneb selline olukord igas mõttes proovile. Oletan, et sarnaselt koroonaperioodiga kasvab rahva usaldus ajakirjanduse vastu ka praegu. Usaldus, mis on viimasel kahekümnel aastal olnud püsivas langustrendis. Kas sõjaolukord võib selle trendi taas püsivale tõusule suunata? Või oleks ajakirjan­dusel vaja teha veel midagi, et tagada usaldus ka kriisi puudumise korral?
  • Ajakirjanduse kvaliteet oleks kõrgem, kui leiaks aset "ühikute" arvu vähendamine, olulisuse kui uudisväärtuse kriteeriumi osatähtsuse suurendamine ja uudisportaalide kommentaariumide sulgemine.
  • Artiklite hulk online-väljaannetes hakkas nullindate alguses kiiresti kasvama, jõudes 2018. aastaks kõigis suuremates uudisportaalides umbes 500 "ühikuni" päevas. Inimeste tarbimismustrid on tõuganud ühikute fetišeerimist takka – igal sisutühjal hetkel võtab tarbija lahti nutiseadme ja kerib uudistevoogu, lootuses leida midagi põrutavat, põnevat või maailma muutvat. Maailma muutvaid sündmusi ei toimu kogu aeg, kuigi veebiajakirjandus on püüdnud esitleda ka suurt osa vähemtähtsatest sündmustest kui kõige olulisemaid. Maailma raputavate sündmuste korral, nagu koroonaaja algus või sõda, tuleb muidugi pidevalt rahuldada ärevil inimeste uudistenälga. Aga kriis ei ole loodetavasti maailma püsiolek.
  • Õnneks on kuulda, et toodetavate ühikute arv hakkab ajakirjanike töölepingutest kaduma. See on mõistlik, sest – "mida ostad, seda saad". Kui eesmärgiks on "ühik", siis selleks et tükitöö tehtud saaks, on kõlvanud igasugune välismeedias avaldatud nupukese tõlge või lausekese võrra kohendatud pressiteade. Rääkimata uudisnupukese erivormist, mis sisaldab vaid fotot ja ühelauselist hüüatust seal juures.
  • Internet on võimaldanud olla ajakirjandusele uus ja põnev katsetamiskeskkond. Optimistlikumad toimetused läksid kaasa interaktiivsuse ahvatlusega, mida massimeedia siiani ei saanud tehnilistel põhjustel endale lubada. Interaktiivsus andis võimaluse lugejatele, kellest on kujunenud pisike, kuid häälekas kommenteerijaskond. Algselt loodetu, et auditooriumi panusest paraneb ka ajakirjanduse kvaliteet, ei ole täide läinud. Meediaorganisatsioonid on hakanud aru saama, et kõikidel teemadel ei ole vaja läbi katsetada, kuhu inimliku loovuse ja rumaluse tipp võib ulatuda.
  • [M]a kahtlen, kas kommentaariume on uudisportaalidesse üldse vaja. Auditoorium saab arutleda ilmaasjade üle ka ühismeedias. Ühismeedia peamine funktsioon on ju sotsiaalsus – mõtte­vahetused, vaidlused ja ühisosa määratlemine võiksidki jääda sinna.


  • Uuringud on ka juba varem näidanud, et venekeelse elanikkonna enesemääratlused ja sellega kaasnevad huvid, elulaadid ja hakkamasaamised on väga erinevad. Ei saa rääkida keskmisest venekeelsest meediatarbijast. Venekeelses elanikkonnas – nii nagu ka eestlaste hulgas – on nii lameda maa uskujaid kui ka äärmiselt valiva ja kriitilise meelega meediatarbijaid. Vaktsiinide vastaseid ja pooldajaid.
  • Näeme, et venekeelse elanikkonna infovajadused jagunevadki tsoonidesse, millest igaühe jaoks kasutatakse erinevaid kanaleid. Argielu tsoonis on konkurentsitult tähtsaimad eesti uudistekanalid. Üldhuvi tsoonis aga kombineeritakse erinevate inimeste puhul erinevalt Eesti, Euroopa ja Venemaa meediakanaleid.
Mõned teevad seda meediakriitilisemalt, mõned "ajupestumalt". Ja muidugi leidub neidki, kes on tõsise info suhtes üldse ükskõiksed ning lasevad meedial vaid enda meelt lahutada.
  • Meie tehtud põhjalikud intervjuud väga erinevatest piirkondadest, erineva haridustaseme ja erinevas vanuses venekeelsete inimestega toovad selgelt välja tendentsi pidada Eesti uudismeediat usaldusväärsemaks kui Venemaa oma.
Aga hinnangud on seotud teemadega, mida intervjueeritavad oluliseks peavad – näiteks arvatakse, et majandusteemal on nii Eesti kui ka Euroopa meedia päris asjalikud, aga näiteks geopoliitiline analüüs on Eesti väljaannetes päris puudulik.
  • Uudiseid hinnatakse ebausaldusväärseks siis, kui intervjueeritaval on üldine kriitiline hoiak kanali suhtes või on tugevalt väljakujunenud hoiak sündmuse osapoolte, osalevate riikide, seotud isikute või konkreetsete teemade suhtes. Samuti siis, kui see läheb vastuollu intervjueeritava teadmistega või hinnangutega sellest, kuidas asjad on.
  • Paradoksaalsel kombel võib valeinfost rääkimine kujundada ka arvamust selle kohta, et kõik ongi valeinfo. Märkasime uuringumaterjali kogudes sedagi, et osade venekeelsete inimeste hulgas on hakanud levima trumpilik hüüatus: "see on fake news!".
Tähelepanelikumal uurimisel tuleb välja, et valeuudiseks hinnatakse eelkõige poliitikute väljaütlemisi. Siin tekib ahel, kus meediakanalid, mille sisus on oluline osakaal poliitikal, muutuvad ebausaldusväärseks just selliste meediatarbijate jaoks. Kui aga kanalisse suhtutakse eelhoiakuga, saavad kriitilise (eel)hinnangu ka teised kanalis käsitletavad teemad.
  • Võiksime seega korrigeerida kujutlust Venemaa kanalite tohutust propagandavõimekusest Eesti venekeelse elanikkonna osas. Väga paljud intervjueeritud vene emakeelega inimesed teavad väga hästi, millised Venemaa kanalid on infokanalitena tõsiseltvõetavamad ja millised pigem ühepoolsed riigiinfo edastajad.
Ei, süüdi ei ole Venemaa propaganda. Venekeelsed elanikud ei ole võrreldes eestlastega keskmisest rohkem vastuvõtlikud propagandale. Venekeelne elanik vajab täpselt samasugust infot – põhjalikku, mitmekülgset, tasakaalustatud, ekspertteabele tuginevat ning mitte-propagandistlikku.


  • Ühiskonnaanalüüsis on kasutusel mõiste "rajasõltuvus". Selle all peetakse silmas seda, et toimunud sündmused ja kujunenud institutsioonid, huvide konstellatsioonid ja toimimise praktikad selgitavad suurel määral, kuhupoole ühiskond areneb. Iga valik võib teha mõne valiku edaspidi võimatuks. Maakeeli öelduna tähendab rajasõltuvus seda, et üle oma varju ei hüppa.
  • Eesti ajakirjandussüsteemi rajasõltuvuse selgitamisel on teise tegurina vaja arvesse võtta rahvusringhäälingu ajalooliselt kujunenud tugevat positsiooni kultuuriinstitutsioonina. ERRi eelkäijad Riigi Ringhääling, hiljem Eesti Televisioon ja Eesti Raadio on saanud peaaegu kogu eelmise sajandi oma tekke algusest peale ringhäälingu alal ainuvalitseda. See institutsioon on määranud ringhäälingu ajakirjanduse näo ja teo ning üldised ootused ajakirjandusele. ERRi ei saa niisama lihtsalt ära kaotada, nii nagu on raske seda mõistlikul viisil ümber korraldada või uuel viisil toimima panna. See ei tähenda, et ei peaks üritama. ERRi tasakaalupunkt erameediaga muutub ajas, aga mitmekesise aruteluruumi hoidmiseks on mõlemat vaja. Avalik-õigusliku ja erameedia suhe tuleb olude muutumise tõttu uuesti läbi arutada.
  • Kuigi kõigi huvid on eripalgelised, ei ole kujunenud kohta, kus arutleda ajakirjanduse kvaliteedi üle. Eestis ei ole kõigi jaoks püsivat aruteluruumi, kus saaks jooksvalt analüüsida ajakirjanike tegevust ja ajakirjanikutöö väljundit.

Välislingid

muuda