Eelmisest nädalast elame taas maailma muutva sündmuse laineharjal ja pole raske märgata, kui tähtis on professionaalselt kontrollitud ning edastatud infovoog. Eelmisel korral oli see koroonaviirus, nüüd on see sõda, mis on andnud õigustuse iga minut uuenevale veebiajakirjandusele ja võimaluse tõestada oma olemasolu vajalikkust.
Ajakirjanduse kvaliteet oleks kõrgem, kui leiaks aset "ühikute" arvu vähendamine, olulisuse kui uudisväärtuse kriteeriumi osatähtsuse suurendamine ja uudisportaalide kommentaariumide sulgemine.
Artiklite hulk online-väljaannetes hakkas nullindate alguses kiiresti kasvama, jõudes 2018. aastaks kõigis suuremates uudisportaalides umbes 500 "ühikuni" päevas. Inimeste tarbimismustrid on tõuganud ühikute fetišeerimist takka – igal sisutühjal hetkel võtab tarbija lahti nutiseadme ja kerib uudistevoogu, lootuses leida midagi põrutavat, põnevat või maailma muutvat. Maailma muutvaid sündmusi ei toimu kogu aeg, kuigi veebiajakirjandus on püüdnud esitleda ka suurt osa vähemtähtsatest sündmustest kui kõige olulisemaid. Maailma raputavate sündmuste korral, nagu koroonaaja algus või sõda, tuleb muidugi pidevalt rahuldada ärevil inimeste uudistenälga. Aga kriis ei ole loodetavasti maailma püsiolek.
Õnneks on kuulda, et toodetavate ühikute arv hakkab ajakirjanike töölepingutest kaduma. See on mõistlik, sest – "mida ostad, seda saad". Kui eesmärgiks on "ühik", siis selleks et tükitöö tehtud saaks, on kõlvanud igasugune välismeedias avaldatud nupukese tõlge või lausekese võrra kohendatud pressiteade. Rääkimata uudisnupukese erivormist, mis sisaldab vaid fotot ja ühelauselist hüüatust seal juures.
Internet on võimaldanud olla ajakirjandusele uus ja põnev katsetamiskeskkond. Optimistlikumad toimetused läksid kaasa interaktiivsuse ahvatlusega, mida massimeedia siiani ei saanud tehnilistel põhjustel endale lubada. Interaktiivsus andis võimaluse lugejatele, kellest on kujunenud pisike, kuid häälekas kommenteerijaskond. Algselt loodetu, et auditooriumi panusest paraneb ka ajakirjanduse kvaliteet, ei ole täide läinud. Meediaorganisatsioonid on hakanud aru saama, et kõikidel teemadel ei ole vaja läbi katsetada, kuhu inimliku loovuse ja rumaluse tipp võib ulatuda.
