Iga inimese kohustus on levitada moraali väljaspool teda ennast nii hästi, kui ta teab ja oskab, s.t hoolitseda selle eest, et igaühel oleks sama hoiak kui temal... Sellest järeldub, et moraalse kogukonna kui terviku lõppeesmärk on luua moraaliasjades üksmeel.
Ilmselt on inimese välimus kõiksugu imepeente vahenditega võimsalt muudetav: riietuse, soengute ja kõige rohkem hoiakutega. Inimesed näevad välja need, kes nad tahavad välja näha. Välimus on suur teater. Ja tahte küsimus.
William James, "Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks". - "Pragmatism ja elu ideaalid". Tõlkinud Märt Väljataga. Vagabund, 2005
Albert Schweitzer, kes formuleeris printsiibi, et ülim eetiline hoiak on aukartuselu ees, ei mõelnud seda päris nii. Luterlasena asetas ta printsiibi jälgimise kohustuse inimese südametunnistusele: inimene peab iga hetk kaaluma oma tegude tagajärgi ja vastutama nende eest. Nii see tegelikult ju käibki ning samas on alati olemas eksimise võimalus.
Mis minusse puutub, siis pidasin tantast kui kunagisest saksateenijast ja ilusais riideis linnainimesest ka lugu, aga seejuures ei meeldinud ta mulle ometi hästi. Sellepärast, et ta minuga porises: "Mis sa käid, tagumik torus, just nagu vana eit"; või: "Mis sa seisad, käed kõhu peal ristis, just nagu vana eit." Ja tema nõudis, et ma pean teretades "niksu" tegema, ega olnud kunagi minu "niksuga" päris rahul.
Küllap Amandal oli märkuste tegemiseks põhjustki. Kasvades vanade inimeste seas olin isegi muutunud väikeseks vanainimeseks. (lk 13)
