Proosa

muuda
  • Iga inimese kohustus on levitada moraali väljaspool teda ennast nii hästi, kui ta teab ja oskab, s.t hoolitseda selle eest, et igaühel oleks sama hoiak kui temal... Sellest järeldub, et moraalse kogukonna kui terviku lõppeesmärk on luua moraaliasjades üksmeel.


  • Ilmselt on inimese välimus kõiksugu imepeente vahenditega võimsalt muudetav: riietuse, soengute ja kõige rohkem hoiakutega. Inimesed näevad välja need, kes nad tahavad välja näha. Välimus on suur teater. Ja tahte küsimus.


  • Kuid lugupidamine faktide vastu ei ole meis neutraliseerinud kogu religioossust. See hoiak ise on peaaegu religioosne. (lk 21)
    • William James, "Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks". - "Pragmatism ja elu ideaalid". Tõlkinud Märt Väljataga. Vagabund, 2005





  • Mis minusse puutub, siis pidasin tantast kui kunagisest saksateenijast ja ilusais riideis linnainimesest ka lugu, aga seejuures ei meeldinud ta mulle ometi hästi. Sellepärast, et ta minuga porises: "Mis sa käid, tagumik torus, just nagu vana eit"; või: "Mis sa seisad, käed kõhu peal ristis, just nagu vana eit." Ja tema nõudis, et ma pean teretades "niksu" tegema, ega olnud kunagi minu "niksuga" päris rahul.
Küllap Amandal oli märkuste tegemiseks põhjustki. Kasvades vanade inimeste seas olin isegi muutunud väikeseks vanainimeseks. (lk 13)


  • Annan Rosiele müksu. "Ta sai aru, et me ei ole prantslased."
Ta ahmib seda taibates õhku. "Kuidas nii? Me ju ei kanna vikerkaarevärvilisi pükse nagu Lulu!"
"Ehk on asi meie hoiakus?" Täielik vastand uhkele ja sirgele rühile, mille hoidmise näivad prantslannad omandavat juba lapsena. (lk 57-58)