Rein Kuresoo

Eesti looduskaitsja, esseist ja kunstnik

Rein Kuresoo (sündinud 21. augustil 1959 Tartus) on eesti bioloog, looduskaitsja, looduskunstnik ja -esseist.


  • Tegelikult ei olegi mul mingit diplomit. Aga räägime sellest pigem vaikselt, nii et keegi ei kuuleks. Kukutasin neljanda kursuse lõpus militaarharjutuste käigus polkovnik Skorohodi porisesse kraavi ja pidin ülikoolist lahkuma. Ega ma väga kurb ei olnudki: no mis ülikool see on, kus sa ei tohi isegi polkovnikuid jalust maha tõmmata?
  • Ülikool annab eelkõige vundamendi. Olulised on ka pinnas ja pealisehitus. Tavaliselt öeldakse küll, et vundamendi annab üldhariduskool, aga minu arust annab kool selle kujundi raames alles krundi ja pinnase. Kehvas pinnases hakkab ka vundament mängima ja soos vajub see üldse ära. Teine häda "kundamendiga" on, et selle tegemiseks peab maja plaan valmis olema: peab teadma, kuhu saavad kalidor, vöörus, värkstuba ja kimmelg. Aga kust pagan see noor inimene ikka peab teadma, kuhu ta kimmelgut tahab ja mitu last tal tuleb, et oskaks neile magamistube planeerida.
  • Loodetavasti sain "kundamendi" suurkoolis kindlustatud, hiljem olen sellese hoonesse ehitanud uusi tiibu, tantsusaale, suitsuruume, katusetorne ja ubliette. Minu haridus on üks veider ehitis, aga ma usun, et see seisab kindlal alusel. Praegune ülikool annab mingisuguse kergvundamendi moodulmaja ehitamiseks. Kui selline maja meeldib, siis laske käia, kui mitte, siis tuleb ise kõvasti tööd teha – vahepeal välismaal käia ja mis kõik selle juurde kuulub.
  • Kui olin ülikoolist välja prantsatanud, oli lähikondlastele selge, et see küll üks asjalik mees ei saa olla. Mis sa hädaga teed – kunstniku roll hoiab vähemalt inimeste huvi sinu vastu alles ja annab sulle mingis mõttes suuremad vabadused. Kui käid ringi pluusiga, mille varrukaid on kasutatud pintslilapina, siis on sulle mõndagi rohkem lubatud kui pintsakus ja lipsuga vennale.
  • Iga puulehe väljajoonistamine puul oleks neetult raske, aega ja tervist nõudev ja samas ka täiesti tänamatu ja mõttetu töö. Nõndasamuti ei saa kunstnikud joonistada välja iga karva metssea seljas, kuid ometi peavad nad suutma panna vaataja küsima, kuidas tal küll on õnnestunud kujutada siga kõige naha ja karvadega.
  • Professor Eerik Kumari laskis oma tegevuse kõrgajal maha sadu linde: nii tavalisi kui ka haruldasi. Osa lindude maosisude analüüsid rikastasid veidi tolleaegseid teadmisi nende liikide toitumisest ja aitasid kaasa liigi bioloogia mõistmisele. Ning ilma selliste teadmisteta ei saanuks mõistagi korraldada ka linnukaitset.
  • See, mis oli loodusfotograafi puhul lubatud eile, ei tule täna enam kõne allagi ja hinnanguid andes tuleks veidi arvestada sellega, millises ajas keegi on üles kasvanud. Homme on lubatavuse ja lubamatuse piir veelgi kaugemale nihkunud. Diskussioon neil teemadel ei lakka kunagi. Mind häirib vahel see, kui kõige auahnemad eetikajüngrid vehivad jäigalt kalibreeritud moraali mõõdupuuga, mille nad on päris ilmselt kusagilt sisse vehkinud.
  • Vabakutselisuse valud aitavad inimest loodetavasti hoida end rooste minemast, aga pikad istumised kodulaua taga maailma toimimist ja inimesi nägemata võivad vahel ka motivatsiooni lagundada. Eesti on väike ja võimatu oleks end elatada vabakutselise ornitoloogi, botaaniku või kuu-uurijana. Nii olen teinud paljusid asju, muu seas kirjutanud isegi raamatu värvide kasutamisest aias.


  • Jaan Kaplinski sõnul ajab Eesti riik iiveldama. Iiveldustunne tekib ikka siis, kui see, mis me endi ümber näeme, ei vasta meie ootustele, on vastuolus meie sisemise ideaalmaailmaga. Looduskaitsjatele on ilmselt kõige mõrumaks suutäieks noores ja vabas Eesti riigis see, mis toimub metsades. Kõige ebameeldivamaks turumajandusega kaasnenud muutuseks on raiete muutumine aastaringseks ning lindude pesitsusrahu rikkumine – peki ja filee lõikamine elusa sea seljast.
  • Looduskaitse pole iial olnud pingevaba akadeemiline tegevus – peaaegu kõik looduskaitselised aktsioonid sisaldanud eos vastuolu kellegi majanduslike huvidega, mis on lahendatud mõnikord selgitustööga, suuremas osas arukate või magedate kompromissidega, huvide kinnimaksmisega ning küllaltki harva fosforiidisõja taoliste lahingutega.
  • Säästlikkusest ning mitmekesisusest rääkiv, kuid põhiliselt käibe- ja kasumivoogude keskkonnas tegutsev turumajanduslik puuk on ammu metsa lastud ning end seal juba laiaks söönud. Raiete peatamise nõue kujutab endast seepärast turumajanduse aluseid väristavat revolutsiooni, mille teostamine ei sõltu keskkonnaametnike lahkusest. Kujuneval tulejoonel asuvad looduskaitsjate vastu nii poliitikud, äriilm, suur osa meediast ning kergesti vihaseks aetav ja rahapuuduses rähklev rahvas.
  • Selleks, et võita vaidlust metsandussektoriga, kelle poole hoiavad ilmselt ka keskkonnaministeeriumi juhtivametnikud, on vaja murda teatav paradigma. Ei olegi päris selge, milliseid ajukääre pidi selle piir kulgeb, sest ökoloogilise mõtteviisi kohaselt on igasugune majanduskasv Maa piiratud ressursse arvestades hukutav. Ehkki sellist mõtet on püütud ka Eestis jutlustada, ei tea ma ühtegi auku, kust see ideoloogia oleks võinud pääseda võimu- ja rahamaailma kuplite alla. Majanduskasv on jõukate lääneriikide jaoks püha lehm, kelle sõnnikut haistes on isegi moodne nina kirtsutada, eestlastele on kasvumajandus taeva taadike.
  • Me ei saa teha eksperimente, selgitamaks välja, mitu liiki me võime kaotada, enne, kui mets lakkab olemast mets, nii nagu me ei saa küsida, mitu karva me võime välja tõmmata jumala habemest, enne kui ta vihastub.
  • Kahjuks tunneb suur osa neist inimestest, kes metsi raiuvad, märksa paremini mootorsaage, traktoreid, harvestere ja maastureid ning nende kepse, kolbe ja määrdeõlisid, kui metsas elavaid liike ja nende vajadusi. Ometi on metsamehed harjunud usuga, et hooldatud mets ongi õige mets ning et loodust tuleb kaitsta, aga mets tahab raiumist.
  • Tõsiasi on see, et Skandinaavia saepuruvabrikud, mis on sealsed valgeselg-kirjurähnide pesitsusmetsad juba ammu peeneks jahvatanud, tahavad igal kuul tselluloosi toorainet ning Saksa rohelised ootavad iga päev seitungit, et lugeda kasvõi seda, kui halb on olukord Eesti metsades.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel