William James

William James (11. jaanuar 1842 – 26. august 1910) oli USAst pärit psühholoog ja filosoof ning pragmatismi alusepanija. Eesti keeles on ilmunud tema pragmatismiteemalisi kirjutisi koondav "Pragmatism ja elu ideaalid" (tlk Märt Väljataga) ja religioonipsühholoogiline "Usulise kogemuse mitmekesisus" (lk Indrek Meos).

Sarah W. Whitman, William Jamesi portree (1903)

"Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks"

Tsitaadid väljaandest: William James, "Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks", rmt: "Pragmatism ja elu ideaalid". Tõlkinud Märt Väljataga. Vagabund, 2005.

• Ükskõik missugust universumit professor ka usub, peab see igal juhul olema universum, mis laseb endast pikalt rääkida. Universumi jaoks, mis on defineeritav kahe lausega, pole professori intellekti tarvis. Nii labast asja ei saa ju ometi uskuda! (lk 14)
• Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. (lk 16)
• Ratsionalism on alati monistlik. See lähtub tervikutest ja universaalidest ning pöörab suurt tähelepanu asjade ühtsusele. Empirism lähtub osadest ja käsitleb tervikut nende kogumina - ning seega poleks vale nimetada teda pluralistlikuks. (lk 18)
• Lõppkokkuvõttes osutub võidukaks vaateviisiks asjadele see, mis avaldab kõige enam muljet normaalmõistusele. (lk 35)
• Vanade tõdede mõju on absoluutselt tugev. Lojaalsus neile on esimene printsiip — paljudel juhtudel on see ainus printsiip; sest kui käsitletakse nähtusi, mis on nii uudsed, et nõuavad meie varasemate käsituste tõsist ümberkorraldamist, siis on ju kõige tavalisem viis neid lihtsalt ignoreerida või nende tunnistajaid taga kiusata. (lk 50)
• Pimeduse vürst võib küll härrasmees olla, nagu on väidetud, aga maa ja taeva Jumal ei saa kindlasti olla härrasmees. Meie inimkatsumuste põrmus vajatakse tema teeneid rohkem veel kui empüreumis tema väärikust. (lk 56)
• Me näeme tõepoolest, et mõningane kuri teenib ülemaid hüvesid, et kibe teeb kokteili paremaks ja et pisut ohtu või raskust annab meile meeldival kombel trumbid kätte. Me võime seda ähmaselt üldistada õpetuseks, mille järgi kogu universumi kurjus on ainult suurema täiuse instrument. Kuid tegelikult nähtava kurjuse ulatus paneb proovile kogu meie inimliku taluvuse; ja transtsendentaalne idealism Bradley ja Royce'i lehekülgedel ei vii meid kaugemale Iiobi raamatust — Jumala teed ei ole meie teed, seega pidagem suu. Niisuguseid ülemääraseid õudusi nautida võiv Jumal ei ole see Jumal, kelle poole inimesed pöörduksid. Tema ulakus oleks liiga suur, tema vingerpussid liiga kohutavad. Teisisõnu, niisugune ühe eesmärgiga "Absoluut" ei ole tavainimeste inimnäoline Jumal. (lk 97-98)
• Te ju teate, et esmalt rünnatakse uut teooriat kui absurdset, seejärel mööndakse, et see on küll tõsi, kuid ilmselge ja ebaoluline; viimaks taibatakse selle tähtsust, nii et teooria vastased kuulutavad hoopis iseennast selle avastajaks. (lk 130)
• Idee tõesus ei ole idee tardunud siseomadus. Tõde on see, mis ideega juhtub. Idee saab tõeseks, sündmused muudavad ta tõeseks. Tema tõesus on tegelikult sündmus: tema tõendumise, verifitseerumise või verifitseerimise protsess. Selle kehtivus on kehtestumise või kehtestamise protsess. (lk 132)