Lause

Proosa

• "Kõik, mis Teie "Kuulsuse narrides" minu kohta lorisete, tunnistab ainult seda, et Teie minust ialgi õieti aru ei ole saanud, sest kui Teie minust aru oleksite saanud, siis oleksite Teie aru saanud, et Teie minust aru ei wõigi saada, kuna mina wäga hästi aru saan, et ma isegi enesest aru ei saa, sest üksgi luuletaja ei saa enesest aru, kui ta niisugune luuletaja on, et luuletajad teda luuletajaks wõiksiwad nimetada, sest see ei ole luuletaja, kellest luuletajad kohe aru saawad, et ta luuletaja ei ole, waid need on luuletajad, kelle rinnus kaks hinge elawad, milledest kumbgi teisest aru ei saa, nagu Anastasius Blau luuletab, ja kelle hingest pragu läbi käib, mis maailmast läbi käib ja maailma otsani ulatab, nagu Heyne luuletab, mil wiimne luuletaja lauldes ja hõisates wanast maailma majast wälja läheb, mis kergesti mõista on, sest et sääl enam kirjastajaid, kes käsikirju kirjastavad, ega lugejaid, kes luuletusi loewad, ei ole, waid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks wäga hää riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu waim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulewates lauludes kui selge wesi woolama saab, kuhu taewa tähed sisse paistawad.“

(Nii oli sõna sõnalt Wesipruuli kirja esimene lause. Ma minestasin teda lugedes kolm korda ära, läksin siis pääst hulluks ja lasin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi wõisin lugeda.

• Eduard Bornhöhe, "Tallinna narrid ja narrikesed", IV osa, "Narride narr"

• Mehe vaim on kaalult, kõnnakult ja sammupikkuselt naise omast liiga erinev, et naine temalt midagi olulist edukalt võiks üle võtta. Eeskuju jääb usinast matkijast liiga kaugele. Esimene asi, mis ta sulge paberile pannes leiab, on see, et kasutamiskõlblikku universaalset lauset pole tal valmiskujul võtta kusagilt. Kõik suured romaanikirjanikud nagu Thackeray, Dickens ja Balzac kirjutasid loomulikku proosat, mis on kärme, kuid mitte räpakas, väljendusrikas, kuid mitte peenutsev ja omandab igaühel eri värvingu, kuid jääb sellegipoolest ühisomandiks. Nad võtsid selle aluseks tollal käibinud lause. Üheksateistkümnenda sajandi algul käibinud lause kõlas umbes nii: "Nende loomingu suurus veenis neid mitte peatuma, vaid ikka jätkama. Kusagil mujal ei leidnud nad suuremat erutust ega rahuldust kui oma kunsti lihvimises ning tõe ja ilu lõppematutes sugupõlvedes. Edu innustab pingutama, harjumus hõlbustab edu." See on mehe kirjutatud lause, selle taga võib näha Johnsonit, Gibbonit ja kõiki teisi. See oli lause, mis naisele ei istunud. Charlotte Brontë, kogu oma särava proosaandega, komistas ja kukkus, too kohmakas relv käes. George Eliot sooritas sellega kirjeldamatuid metsikusi. Jane Austen vaatas seda, naeris välja ning leiutas igati loomuliku, vormika, endale sobiva lause ega lahkunud sellest kunagi. Olles väiksema kirjutamisandega kui Charlotte Brontë, sai ta nii lõpmata rohkem ära öelda. Jah, kuna kunsti olemus seisneb väljenduse vabaduses ja täielikkuses, siis küllap mõjusid säärane traditsioonipuudus, töövahendite nappus ja sobimatus naiste kirjutamisele äärmiselt halvasti. Pealegi ei koosne raamat üksteise kõrvale lükitud lausetest, vaid lausetest, millest on ehitatud — kui võtta appi kujund — kaared või kuplid. Ja eks ole niisugune struktuurgi meeste loodud, oma vajadusest, oma tarbeks. Pole põhjust arvata, et eepilise proosa või poeetilise näidendi vorm istub naisele paremini kui lause. Ent kõik kirjanduse vanemad vormid olid kivistunud ja ära kõrvale pandud enne, kui temast sai kirjanik.
  • Virginia Woolf, "Oma tuba", tlk Malle Talvet, LR 44-45 1994, lk 53

• 4 Mõte on tähenduslik lause.
• 4.001 Lausete kogusus on keel.
• 4.01. Lause on tõelisuse pilt.

Lause on mudel tõelisusest, nii nagu meie teda kujutleme.

• 6.54 Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende - nende peale - nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.) Ta peab ületama need laused, siis näeb ta maailma õigesti.
  • Ludwig Wittgenstein, "Loogilis-filosoofiline traktaat", tlk Jaan Kangilaski ja Veiko Palge

• Jne., jne., jne. on lause pats.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 37

• Kuid ainuke tõeline hädaoht ähvardas Notsut siiski alles tema vangistuse viimasel pooltunnil, kui Öökull, kes just äsja sinna oli lennanud, puuoksale istus ja talle lohutuseks kohutavalt pika loo jutustas ühest oma tädist, kes kord eksikombel merikajaka muna välja oli haudunud, ja nii edasi ja nii edasi läks see tema jutt, täpselt nagu see lausegi siin praegu, kuni Notsu, kael õieli aknast väljas, seda vadinat kuulates vaikselt tukkuma jäi ja pikkamisi välja hakkas vajuma, nii et ta viimaks veel ainult sõraotste toel seal vee kohal rippus.
  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, 1977, lk 106

• [Politseiseersant Maddyle:] "Kas te taipate, et teie keeldumine antud olukorras omapoolset tea­vet jagada võib anda ajendi vabadusekaotuse rakendamiseks? Mida te sellest arvate?"

"Ma arvan, et te peaksite selle lause arreteerima ja eluks ajaks istuma panema."

• Kathy Lette, "Hullud lehmad", tlk Sigrid Fialka, 2000, lk 17

• Asjaolust, et kui inimene ei suuda korrastatult mõelda, ei suuda ta moodustada ka korralikke lauseid, ei saa siiski järeldada, et ladus ja lihvitud keel annaks ilmtingimata tunnistust täpsest ja loogilisest mõtlemisest. Laused võivad olla väga kaunid ja libedad, aga täiesti tühjad, nii et pealispindse keelelise korrektsuse all ei olegi mingit mõtet või tähendust.
  • Kristiina Ross, "Hea keel ja hea mõtlemine". Sirp, 5. jaanuar 2001

• "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Kui palju salapära, jõudu ja veetlust ühes lihtsas lauses! Eriti salapärane on see "ühes kohas". Miks see "ühes kohas" seal üleüldse on, sest kas saaks siis miski olla teises kohas, kui ta on? Või kas saaks miski olla korraga kahes kohas? Või kas oleks võimalik, et üks saar on küll olemas, ent ei asu ometigi mitte üheski kohas? "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Lause, mille tõlgendamisele võiks kulutada pakse köiteid, nii võimas on see. Nii võib alata nii muinasjutt kui ka romaan, see üksainumas lause kätkeb pööraseid potentsiaalsusi, siit võivad alata miljonid teekonnad, saarel võivad elada või sinna sattuda täiesti vastupandamatud inimesed, kes võtavad ette tegusid, millest teada saades hoiad ise seda märkamata hinge kinni. "Kunksmoor" on geniaalne raamat. Loe mis vanuses tahes, ikka leiad midagi uut ja võrratut.
  • Vilja Kiisler, "Vähem on vahel rohkem", Vikerkaar 4/2021 (Arvustus: Aino Pervik. "Miniatuurid mälupõhjast". Tallinn: Salv, 2020.)

Luule

Su sõna lauses sageli veel tühi loos,
või liblikas, või pilv, mis hajub tuules,
võib-olla homme juba suudad luules
neid käskida ja hoida kindlalt koos,
siis iseenda jäägitult võid anda
ja oma unistused ellu kanda...

• Heljo Mänd, "Sõna", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 7

• Oo, ma tahtsin pikalt panna

kirja oma lause...

• Juhan Viiding, "Palve", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 519