Vikitsitaadid

Vilja Kiisler

Eesti ajakirjanik, tõlkija ja kriitik

Vilja Kiisler (sündinud 21. juunil 1970) on eesti ajakirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik.

Vilja Kiisler esinemas filosoof Tõnu Luigele pühendatud ettekandepäeval 2. detsembril 2016 Tartu Ülikoolis.


  • Tol päeval, kui ma nägin esimest korda Vallo Toomla filmi Marju Lepajõest, olin õhtuni välja nii õnnelik, et teised pidasid mind totraks. Kas oled purjus, küsis üks sõber. Mis sul viga on, et heast peast ja ilmaasjata niimoodi särad, kas sul pole mitte pikk tööpäev seljataga, imestasid teised. Küllap paistab õnnelik inimene teistele enamasti nii, nagu oleks ta arust ära või lihtsalt loll, olen seda ennegi märganud. Asjalikku ellu ju õnnelik olemine ei kuulu, õnn on tegusate, töiste inimeste silmis üks igapidi kahtlane asi, mingi ebausaldusväärne seisund, mis saavutatakse kõige kättesaadavamal – ja tundub, et ka aktsepteeritavamal – viisil enamasti alkoholi abiga. Kui oled joonud, siis antakse andeks – aga vaat kui pole, siis võid seletama jäädagi, ükski ei usu niikuinii.
  • Mõtlemine ja tundmine ei ole vastandid, ei pea olema, ehk ei tohigi olla, pole päriselt kunagi olnud, räägitagu mis tahes. Alles läbituntud mõte saab omaks ja õigeks, mõjuvaks, loomust vormivaks.
  • Muide, ma poleks ehk Toomla asemel peljanud näidata portreteeritavat lugemas ja kirjutamas. Olen sageli mõelnud, miks filmides seda kunagi ei näe – no ma saan muidugi aru, ikkagi film, ja film on vaatamiseks, võib-olla keegi ei vaataks seda, kui inimene mitu tundi järjest loeb või kirjutab, aga tegelikult – miks siis ikkagi mitte? Mina igatahes vaataksin. Kuulaksin seda vaikust mõtlemise, lugemise ja kirjutamise ümber, jälgiksin silmade liikumist, sõrmede dünaamikat pastakat hoides või arvutiklaviatuuril klõbistades, paberi krabinat. Tunneksin, kuidas raamatud lõhnavad, paneksin tähele, kuidas valgus parasjagu langeb. Inimene, kes loeb, tõlgib või kirjutab, ei saa ju olla igav, mõtlemise nähtavaks tegemiseks ei ole tingimata vaja heliefekte või visuaalseid vahendeid – keskendunud olemises eneses on erakordne ilu, tegelikult üldse olenemata sellest, millele keskendutakse.


  • ...tantsiv naine on alati ohtlik; naine, kes loob tantse ka teistele, on eriti ohtlik, sest ta ei tunne mitte ainult oma keha, vaid inimkeha üleüldse (seda Eesti riik ei soovi, et naised oma kehast midagi teaksid või seda tarvitada oskaksid, peale sünnitamise, muidugi), ta oskab hoida paigal õlad, et liigutada puusa, ja kontrollib oma kõhulihaseid (enamik inimesi ei tea üldse, et neil on kõhus mingid lihased), tema selgroog on sirge (paljud ei tea üldse, et neil selgroog on, nii on kergem elada ka).
  • Grigorjeva võiks edukalt olla särav kolumnist, just selline, kelle puudumise pärast peaks eesti arvamustoimetajad iga jumala päev silmad peast nutma, aga nad ei nuta muidugi, sest eks ole õpitud läbi ajama sellega, mis on, ja on ikka üks ja seesama. Aga mina nutan, kuigi ma saan aru, et pole vähimatki mõtet kirjutada kolumne, kui suudad kirjutada luulet ja luua tantse.
  • Muide, ükski ei paista olevat aru saanud, et vihane saab olla ka rõõmsalt, aga just saab ju – Grigorjevas pole mingit kurjust, ta on läbini valguse ja vabaduse laps, kogu päris looming sünnib valgusest ja vabadusest, nii on see olnud ja jääb igavesti. See, mida Grigorjeva sõnastab, tuleb vabast ja läheb vabasse; päris viha seevastu sünnib kurbuse pimedusest, kurjad olid alati kõigepealt kurvad, väga kurvad, sest neile tehti haiget, ja siis nad said päriselt kurjaks. Kurjus ja viha ei loo midagi, see saab ainult lõhkuda, ja seda ta teeb, sest teisiti ta ei oska. Päris viha ja kuri tahab vabaduse ja loomise rõõmu ära võtta, Grigorjeva looming ja ta ise saab nende meelest ainult ohtlik olla, sest kurjad ei naera ja nad ei tea, mis on loomise rõõm.
  • Ja kujutage nüüd ette, mismoodi hakkab Grigorjeva kirjutama siis, kui minavormiline tekstindus on end tema jaoks kord ammendanud, ja see juhtub, kindlasti, sest see juhtub kõigi päris luuletajatega, jäägu nad looma vabu või riimilisi tekste; ja arvatavasti juhtub ka see, et eesti elu selle poliitilistes aktuaalsustes teda kord enam ei huvita (sest mis siin huvitavat ongi, mujal on see kõik ju juba olnud); kujutage ette Grigorjevat, kelle tekstis enam ei öelda, et ta kuulab Nirvanat Platonit lugedes ja mõistab samal ajal, mida mõtles Schönberg, vaid see on lihtsalt ilmne, saate aru, ilmne ilma ütlemata; kujutage ette Grigorjevat, kes hakkab sõnastama olemist, olemasolemist ja inimene olemist – see saab olema tõeline mõtlemise ülesanne, mille lahendamine on jõukohane vähestele; kui Grigorjeva pauer minast välja pääseb, sünnib Eesti luulesse midagi, mida seal pole enne olnud ja mille peale vanakooli kirjandusteadlaste ja tublide kirjandustoimetajate pead lõhkevad. Aga ehk ongi aeg, sest kaua võib.


  • "25 aastat tagasi Pariisis juhtunu polnud midagi, mida oleks saanud ise otsustada või valida, see sündis tahtmata, antusena, ehk küll taotlusega. 25 aastat tagasi Pariisis pühitseti Õnnepalu päevavargaks ja petiseks, valeprohvetiks, st kirjanikuks – sest päris prohvetite, tõekuulutajate aeg on möödas: tõde on liiga kange, et seda veel kuulutada, inimesed ei kannata seda välja, tõde kuulub veel ainult minevikku; ka kirjanike aeg on möödas, neid pole enam vaja, sest "inimesed kirjutavad oma raamatud nüüd ka ise"."
  • See valede kirjapanemine ongi jumala teenimine, pidev piht ja palve, inimese ja maailma olemise sõnasse püüdmine jumala pilgu all, kuigi jumal muidugi ei vaata (inimene ei kannataks seda väljagi, kui vaataks), ta mõtleb hoopis "millelelegi muule, universumitele, mida ta veel teha võiks, oma suurele laulule, mis ikka on veel laulmata". Kui õhtu on käes ja hajameelne jumal oma heegeldustöö käest pannud, tuleb tema kass ja ajab lõngad sassi, jätab inimesele, kirjanikule harutada. See on töö, millesse saab end ainult kaotada, sest ainult nii saab olla päriselt olemas, "kui me enda täiesti ja täiesti kaotame"; ise olles salgame end maha (aga enne enda kaotamist tuleb mina üles leida, sest muidu pole, mida kaotada; loomiseks, jah, tuleb ikka midagi loovutada).
  • Muidugi, Linn on ammugi kirja pandud, pärast Baudelaire'i võib Linna kohta lisada veel ainult ääremärkusi või isegi ääremärkuste ääremärkusi, aga sellest ei ole midagi, sest teha tuleb seda, mida teha saab, enamat jumal ei ootagi – kui ta sedagi ootab: ootamine ja lootmine on rohkem inimeste asi, nagu paast ja palvedki.
  • 25 aastat tagasi, kui Õnnepalu palveränduriks ja petispreestriks pühitseti, polnud see kõik muidugi veel viimseni ilmne, sest kõike ei või korraga näha; kui kõik on nähtud, siis ei saa enam midagi teha. Kui kõik antaks korraga, siis ei kirjutaks autor enam ridagi.


  • Tänapäeval ei ole põhjust vaikimisi eeldada, et kui räägitakse sõnavabadusest, siis peetakse silmas üht ja sama. Igaühel on oma sõnavabadus ja ta käib sellega ümber täpselt nii, nagu talle kasulik on.
  • Lapsena nägin sõda ühtelugu unes. Seltsimees Brežnevi rahuvõitluste ajal sündinud laste ajudesse oli Suur Isamaasõda – nii seda siis nimetati – kirjutatud õpikutest pärit raskete sõdurisaabaste poriste jälgedega. Ma ei näinud kunagi lahinguid, alati vaikust. Seda, mis sugeneb siis, kui kõik on möödas. Nõukogude filmidest tuttavad mõlkis kiivrid ja tankirusud varitsesid mind sügisestes lehtedes ja sinilillede maastsirutumises, mu sõjaunedes oli alati kevad või sügis. Tapatalgute järgne vaikus laius üle metsatukkade, kus ilmsi uidates võis sattuda pommiaukudesse.
  • Küllap leidub igaühe mälus lapsepõlve salvestisi, mille mõistmiseks võib kuluda terve elu. Lõhnad, maitsed, aistingud, pildid: kõik see, mis käib sõna eel ning on isiklikku arhiivi paigutunud ajal, mil seal oli alles nii palju ruumi, et polnud veel tarvis midagi millegagi "üle kirjutada". Kõik see, mis vormib inimest veel enne, kui ta maailma enesele sõnadega seletama hakkab.
  • Olen vahel mõelnud, kuidas valib lapse silm välja selle, mis terveks eluks jääb. Või kas ta valib? Oleneb see sündmustest, mis silma ette satuvad? Sellest, mida teised inimesed teevad või tegemata jätavad? Ei tea, vist mitte, või vähemasti mitte alati. Leidub hetki, mil kõik toimuv – või olev, mingit dünaamikat ei pruugi üldse olla – salvestub hämmastava täpsusega. Neid müstilisi viive, mil inimene on oleva salvestamiseks valla, tuleb vist sagedamini ette lapsepõlves või väga noorena. Mida edasi, seda suuremat raputust võib tarvis minna, ent seegi ei pruugi tagada mäletamist.
  • Mälu kaudu oleme ka ühenduses sellega, mis me oleme – vahel (enamasti?) isegi teadmata, kuidas seda ühendust sõnastada.
  • Missugune see Pätsu-aegne Eesti täpselt oli, ei pruugi Perviku raamatust tingimata otsida, kuigi paratamatult otsid, sest palju siis on veel neid, kes on seda aega oma silmaga näinud. Olla oma silmaga näinud, see on suur asi!
  • Ja siis äkki 2020. Küllap arvame, et seda aastat mäletame meie, praegused, kõik ükskord küll nii, et on alles mäletatud? Ent kas ei paista see viimati millegi muuna siis, kui oleme teada saanud, mis pärast seda tuleb? 2021 ei ole veel poole pealgi, 2022 ei kujuta ju üldse ettegi. Mida mina mäletan, kui olen 90? Mida kõike olen ma näinud, kui see aeg kätte jõuab? Kas Eesti on siis veel riik?

Tema kohta

muuda
  • Veel vanadel headel Peeter Helme aegadel tehtud valikute tulemusel lahkus aprillis Postimehest ajakirjanik Vilja Kiisler, mis oli väljaande teravate intervjuude jälgijale muidugi suur kaotus, küll aga võitis sellest tohutult meie kultuurikriitika, mis Kiisleri avasüli vastu võttis. Järgnesid kongeniaalsed ja läbimõeldud, tihti kontseptuaalsedki arvustused küll Sveta Grigorjevast ja Tõnu Õnnepalust Vikerkaares, Margit Lõhmusest Loomingus ja Andrus Kasemaast Sirbis. Go, Vilja, go!

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vilja_Kiisler&oldid=61407"