Sinilill

Sinilill (Hepatica) on väike mürgine sinine lill, kui ta just valge või roosa pole.

Eriti lopsakad ja verejanulised sinililled kasvavad Transilvaanias.
Mary Vaux Walcott, Hepatica americana (1917)


ProosaRedigeeri

  • Mina ei taha teid näha, kevade esimesed sinililled, mina ei taha teid vaadata. Ja pool-jõllitades vaatan ma siis lillede poole.
Sina pead!
Mina ei taha aga. Minu südames on samasugune kustunud kulu, nagu see sammal, mille seest teie olete tõusnud; sammal ja pool-mädanenud mullane rohi. Ei, mina ei taha teid näha.
Siis sureta ennast!
Ei jõua aga.
Siis pead meid vaatama aga!
/---/
Paha meelega tunnen ma, mis nad ju teinud. Nagu oleks mu süda kõikidele, kõikidele pilgata, ütlen: Pool-mädanenud kulu — noh, meie oleme ühesugused, sinuga ma ei pahanda. Siis aga on ka ju lilled sääl — selles pool-mädanenud kulus, lilled, ilusad, värsked kevade sinililled. Ja nii on sääl: lilled ja kulu, värske kevade poolmäda põhja pääl — hm — siis niisugune — niisugune nüüd olla mina ise!
Ja mina ei saa parata: niisugune olin mina ise.
Lilled tegid seda!



LuuleRedigeeri

kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene!
Kus õitsed minu hingewara ainukene?
Ma laulan sulle üksi otsi-teel.

Ja kuigi rändan tuhat aastat weel,
Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel,
Mu walgus, sinilill, mu kullakene.

  • Ernst Enno, "Igatsuse lill" kogust "Uued luuletused"


Üks suini hääbuv lilleke
wõis armastuseks asja anda.
Muu on kõik elus üürike,
kõik hädad jõuan naerdes kanda.

Kuid sinilille kaotades,
mis minu hinge ainus vara,
mul tarduks veri südames.
Hirm mõistusetaks teeb mu ara.
/---/
Mu sinilillest — süütusest
ei tea armas inimene,
kust pärit ta, mis kevadest?
Ta elulill on igavene.
/---/
Kui kahekesi laanedes
me uitasime noores eas
ja paleusi puhtuses
võis näha meie endi seas:

Siis soov mul sündis südamest,
mis ütlemata ainult ilus:
„Sa kõigist ilma lilledest
too sinilill, mis vargselt vilus!”


Kuigi hang veel aia all,
lumeriismeid tänaval:
otse heledasse ilma
avas imetleva silma
esimene kevadlill,
sinilill.


Küll suvi kannab õiterikast rätti.
Tuul lõhnadest on lausa ärevil.
Kuid siiski sügavama jälje jättis
meil hinge esimene sinilill.

On esimese armastuse kargus
kui kaunis viis, mis surematuks jääb,
ja puhta tunde kustumatu valgus
võib panna heldima veel halli pää.

  • Milvi Seping, "Küll suvi kannab...", (1955), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 36


sa lähed ja tee hargneb lahti
perved täis sinililli
ja sõuab ja sõuab üle su pea
kergeid heledaid kevadpilvi

  • Jaan Kaplinski, "*** Meel unus mägede taha…" kogust "Uute kivide kasvamine" (1977)


kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle
tänulikult selle eest suud sa andsid mulle


Tehtud saab sest vanast rauast
kraana kuuliprits või traktor
aga minu silmast kasvab
(nagu lauldakse) sinilill

Kraana vaatab ülalt alla
sinilillele ja ütleb:
küll sa oled eluvõõras

Tasa itsitab sinilill


sinililled tõusevad üles
jeesus tõuseb üles
jüri tõuseb öösel üles
töörahvas tõuseb üles
koera saba tõuseb üles
rikkad tõusevad vara üles
kult rukkis tõuseb üles
lehed tõstavad mässu
puude vastu
aga see on juba
sügis

  • Jüri Kolk, "Kevad" kogus "Laskmata karu peied" (2019)

KirjandusRedigeeri

  • Rudolf Rimmel, "Sfinks sinilillega". Tallinn: Eesti Raamat 1969
  • Rein Sander, Arne Sellin. "Ülane, sinilill, karukell" Tallinn: Valgus, 1986

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel