Platon

Platon (umbes 427 eKr Ateena – umbes 347 eKr Ateena) oli vanakreeka filosoof.

Platonit kujutav herm (Berliin, Altes Museum)

Allikata tsitaadid

• Rumalus on kõige kurja algus ja lõpp.
• Üht hüvelist riiki hoiavad püsti neli voorust: tarkus, mehisus, mõõdukus ja õiglus.
• Suund, kuhu haridus inimese viib, määratleb tema tulevase elu.

Tema kohta

• Vanas Austrias oli kõik võimalik, ma sain loa ning nüüd pidin mina, kes ma olin pikka aega Venemaal "austerlanna" olnud, viibima Austrias "venelannana".

"Ärge ainult patsifistlikke kõnesid pidage!" hoiatasid mind tuttavad Davosis. Ka isa kirjutas: "Ära jumalapärast räägi pommiheitmisest ning ära ütle, et kõik valitsused tuleb üles puua."

Nõnda sõitsin, head soovitused kaasas, "vaenlase" riiki.

Piiril juhtus esimene "intsident". Mu raamatute seas olid Shakespeare'i köide ja Platoni "Vabariik". Mõlemad raamatuid äratasid kontrollivate ametnike kahtlust.

"See on inglane," ütles üks, vaadates Shakespeare'i raamatut raevuselt, "seda ei tohi üle piiri viia."

Mainisin tagasihoidlikult, et autor on juba sajandeid tagasi surnud.

"Sellegipärast on ta inglane. Raamatut ei tohi sisse tuua."

Platonit uuriti igast küljest, ametnikud ei osanud seisukohta võtta. Viimaks leidis üks neist kirjastuse: Georg Müller, München. Ta ütles kolleegile: "Kirjanik on baierlane, selle raamatu võib kaasa võtta."

Shakespeare deponeeriti piiripunkti Šveitsi poolel, "baierlane" Platon tohtis Austriasse sõita. (lk 128)

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

• Ma mõtlen, aga ei või öelda, et meil Rootsis ei ole ju erilist rassi, kelle kallal noorsugu end välja võiks elada. Kui valged lapsed siin teenijaid jalaga togivad, ei paista see silma. Mul ei olnud peale Gerda kedagi togida, ja valgel nahal on sinised plekid hirmus hästi näha.

"Ära unusta, et kui kreeka kultuur oli õitsengu tipul, peeti orje. Platon rajas oma Riigi endastmõistetavale eeldusele, et üks klass on määratud orjatööd tegema. Kui see lääne kultuuri korüfee sellest lähtus..."

• Sara Lidman, "Mina ja mu poeg", tlk Arnold Ravel, 1963, lk 85

• Platon kasutas müüdi sõna mõlemas tähenduses, "vale" ja "tõe" kohta. Ühest küljest oli Platon suur (või ehk isegi esimene) demütologiseerija, nagu Mircea Eliade juba ammu märkis. Platon "dekonstrueeris" Homerose ja Hesiodose müüdid, vastandades väljamõeldud müüti tõesele ajaloole. Aga kuna inimestel peavad müüdid olema, siis oli Platon valmis konstrueerima neile uusi, sestap mõtles ta välja filosoofilise hinge draama ning tegi sellest mõistuspärase, loogilise müüdi, et see oleks vastukaaluks vanadele müütidele kentauridest ja muust sellisest. Ta teisendas iidsete müütide teemasid, et luua müüt Erosest ning müüt maailma loomisest ja kasutas sõna "müüt" (mythos, sest ta rääkis vanakreeka keelt) loo kohta maailmast, mille ta lõi "Phaidonis", ja Eeri müüdi kohta, mille ta lõi "Riigi" lõpuosas. Müüdid, mis Platonile ei meeldinud (teiste inimeste, ammede ja poeetide loodud), olid valed, ja müüdid, mis talle meeldisid (tema enda loodud), olid tõesed. See müüdi määratluse kaksipidisus on jäänud püsima tänase päevani. ** Wendy Doniger, "Mõista antud ämblik. Poliitika ja teoloogia müütides", tlk Aldo Randmaa, 2024, lk 21, "Sissejuhatus"