"Justitia" (Maarten van Heemskerk, 1556)



PiibelRedigeeri

Aga õigus voolaku nagu vesi
ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!

ProosaRedigeeri

  • XVII. Õiglane on kõige rahulikum, ent ebaõiglane on kõige enam täis rahutust.
  • XXXIII. Õiglus ei ole miski iseeneses, vaid vastastikuse läbikäimise puhul mistahes paigas alatiseks sõlmitud leping üksteist mitte kahjustada ja ise mitte kahju kannatada.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)



  • Selliste etteastete rohkuse juures, öeldes küll vahel kibedat tõtt, ta [Aivo Lõhmus] nagu ei märganud, et hakkab kogu oma tõsiisamaalise ilmavaate kiuste sarnanema juba mingi Eesti Vabariigi vastasega (et mitte öelda kukutajaga), kes ei tahtnud uues ajas näha enam mitte kui midagi head.
Siiski, minu meelest aimus selle ägeda ühiskonnakriitika taga pigem mingit kärsitut publitsistlikku sekkumisvalmidust, õiguse- ja õiglusejanu. (Teine selline õiglusefanaatikust kirjanik, keda tundsin, oli küll hoopis teistsuguse ilmavaatega, ent samuti üliemotsionaalne Rudolf Rimmel; mõlema mehe puhul võiks ehk koguni rääkida teatavast missiooniluulust). Aga raevukalt nõutud õiglus võib sageli tekitada hoopis uut ebaõiglust...


  • Ma ei loe just ennastki elurentnike hulka, aga Aivo kirglik tõejanu, valus kaasaelamine ülekohtule, tung viimse sügavuse poole on mulle ja paljudele ta sõpradele olnud ikka mingis suhtes ületamatu latt.


  • Armastatakse öelda, et ajakirjandus peaks asuma konfliktis nõrgema poolele. Mõnes mõttes vastab see ka tõele. Ajakirjandusest on näiteks sageli vägagi praktilist kasu, kui inimene püüab süsteemilt õiglust välja võidelda.
Samal ajal leidub päris palju juhtumeid, kus üksikisik on süsteemi, näiteks riiki, halastamatult lohku tõmmanud. Lohku tõmmanud ja veel karistamatult pääsenud, sest tihti võib hoopis süsteem olla nõrk. Seega peab ajakirjandus jääma eelkõige õigluse poolele. Lihtne öelda, raske teha. Kust me teame, mis on õiglus?



  • Selle tütarlapse ema, Rõisle Leena, oli surnud kiriku juurest häbipostist saadud tõppe. Oli olnud tubaseks teenijaks saksa soost kirikhärra perekonnas. "Minu proua oma," nimetas Leenat kirikhärra. Õpetajaproua oli lihav ja punetav, naisterahvas nagu lihamägi, nii rääkisid — muidugi sosinal — kihelkonna naised. Aga see oma oli kõrge kasvuga ja laia kondiga, väga tõsise silmavaatega inimene, kelle suust ei kuuldud kunagi ühtki ülearust sõna. Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. Oligi siis teine ühel jõulupüha varahommikul nii põlema karanud, et andnud õpetajaprouale oma kindla ning tugeva käega õige mitu kõrvakiilu. Ju oli temasse kõigi nende aastate jooksul kuuldud irisemiste pärast kuhjunud viha ja eks see ajanudki üle ääre. Mis hirmus ja ennekuulmata juhtumine, nagu nimetas seda hiljem Tallinnas ilmuv "Ristirahva Pühapäevaleht". Et õpetaja ja tema kannatada saanud proua olid kristliku meelega inimesed, ei nõudnud nad süüdlasele suuremat karistust kui kiriku ees häbipostis seismist. Ägedaloomulistele maainimestele edaspidiseks hoiatuseks... Nii seisiski kõrge ja kondine tüdruk kiriku ees, seisis küünlakuu pakase käes palja peaga — katmata peaga kogu kihelkonna ees! Sealt ta endale hirmsa ja vaevava köha saigi. Mehele läks varsti, raius aina edasi seda köha, palged peas nagu roosililled. "Õitsev tiisik," ütlesid naised, kes rohkem teadsid. Raius aina köha, sünnitas tütarlapsukese ja siis raius köha tema maha, järsku kui viljakandva puu, otse jalalt. (lk 8-9)

AllikataRedigeeri

  • Liiga palju armu... toob kaasa täiendavaid kuritegusid süütute ohvrite vastu, kes ei oleks pruukinud ohvrid olla, kui õiglus oleks olnud esimesel ja arm teisel kohal.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel