Tuberkuloos

Proosa

• Selle tütarlapse ema, Rõisle Leena, oli surnud kiriku juurest häbipostist saadud tõppe. Oli olnud tubaseks teenijaks saksa soost kirikhärra perekonnas. "Minu proua oma," nimetas Leenat kirikhärra. Õpetajaproua oli lihav ja punetav, naisterahvas nagu lihamägi, nii rääkisid — muidugi sosinal — kihelkonna naised. Aga see oma oli kõrge kasvuga ja laia kondiga, väga tõsise silmavaatega inimene, kelle suust ei kuuldud kunagi ühtki ülearust sõna. Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. Oligi siis teine ühel jõulupüha varahommikul nii põlema karanud, et andnud õpetajaprouale oma kindla ning tugeva käega õige mitu kõrvakiilu. Ju oli temasse kõigi nende aastate jooksul kuuldud irisemiste pärast kuhjunud viha ja eks see ajanudki üle ääre. Mis hirmus ja ennekuulmata juhtumine, nagu nimetas seda hiljem Tallinnas ilmuv "Ristirahva Pühapäevaleht". Et õpetaja ja tema kannatada saanud proua olid kristliku meelega inimesed, ei nõudnud nad süüdlasele suuremat karistust kui kiriku ees häbipostis seismist. Ägedaloomulistele maainimestele edaspidiseks hoiatuseks... Nii seisiski kõrge ja kondine tüdruk kiriku ees, seisis küünlakuu pakase käes palja peaga — katmata peaga kogu kihelkonna ees! Sealt ta endale hirmsa ja vaevava köha saigi. Mehele läks varsti, raius aina edasi seda köha, palged peas nagu roosililled. "Õitsev tiisik," ütlesid naised, kes rohkem teadsid. Raius aina köha, sünnitas tütarlapsukese ja siis raius köha tema maha, järsku kui viljakandva puu, otse jalalt.
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 8-9

• Kujutlused, mis seostuvad tuberkuloosi ja hullumeelsusega, on paljus paralleelsed. Mõlema haiguse puhul on tegemist kinnise haiglaga. Kannatajad saadetakse "sanatooriumisse" (tavaline sõna tuberkuloosi­kliiniku tähistamiseks ning kõige tavalisem eufemism hullumaja kohta). Kord juba haiglasse panduna astub patsient erireeglite kahetisse maailma. Nagu tuberkuloos, nii on ka hullumeelsus omamoodi pagendus.
  • Susan Sontag, "Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid", tlk Krista Kaer, Varrak, 2002, lk 37

• "Olen aru pidanud, et ma ei ela enam kaua," ütles ema. "Võibolla on see minu viimane suvi. Selgroo närviteed ei toimi enam, varsti olen ma allkehast täiesti halvatud."

Me kõik vaikisime. Tähendab, ka prantsuse arst ei osanud öelda ema haiguse kohta midagi uut. See on tuberkuloos, selle kolle oli ebatavaline. Sellest haigusest teatakse väga vähe, õigemini teatakse ainult, et see on parandamatu.

"Valud lähevad aina suuremaks," ütles ema. "Mulle hakatakse andma morfiini. See on eriti kange rohi, mida valmistatakse oopiumist. Lõpp tuleb kerge..." (lk 24)

• Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996

• Isa Gunn oleks soovinud, et pihtkonna rahva heaks oleks rohkem saanud teha, et neil poleks tarvis seista raudteejaamas ja lehvitada hüvastijätuks poegadele ja tütardele, kes emigreerisid Inglismaale ja Ameerikasse. Ta soovis, et linnakeses oleks vähem niiskeid maju, kus võimutses tiisikus, nii et surnuaeda maeti hulganisti inimesi, kes olid suremiseks liiga noored. Ta soovis, et kurnatud naistel poleks vaja sünnitada nii palju lapsi, kellele polnud sageli süüagi anda. Ta teadis küll, et kõik noormehed, kes temaga koos seminaris olid õppinud, olid nüüd samasugustes kogudustes ja soovisid sedasama. Ta ei pidanud end inimeseks, kes suudaks maailma muuta. Esiteks polnud ta juba pealtnäha niisugune inimene, kes suudaks maailma muuta. Isa Gunni silmad olid justkui kaks rosinat saia sees.
  • Maeve Binchy, "Vana pöögipuu", tlk Heli Greenbaum, 1994, lk 5-6

• Lähtusime Verdist, kes 1850. aastate alguses pöördus rabavalt kaasaegse teema juurde, valides oma uue ooperi libreto aluseks Alexandre Dumas' näidendi "Kameeliadaam". Verdi küll kaotas võitluse selle eest, et ooperit esitataks kaasaegses lavakujunduses, aga Dumas' šokeeriv päevakajalisus kõnetas publikut. Meie soov oli sama – puudutada oma aja valupunkti. Tänapäeval on tuberkuloos ravitav, meie Violetta elab narkootikumide maailmas.
  • Anu Lamp, "Olympic Casino esitleb: G. Verdi ooper "TRAVIATA"", Birgitta Festival 2017

• Õitsva tuberkuloosi käes vaevlev kunstnik kogus endasse esteetilist potentsiaali põhiliselt hästi söönud ja meditsiiniliselt valvatud keskkonnas. Alles seal tekkis õitsva tuberkuloosi ümber teatav kunstilisele kujundile hädavajalik mänguruum. Vaeste vaevatute suletud varjupaigas see potentsiaal alanes. Randevuud põrgus, eksperimendid meelemürkidega, seksuaalsuse üledoseerimine saavutas kunstilise vastukaja selle eest piisavalt kaitstud publiku olemas olles. Saatanlikud kired hakkasid esteetilist närvi erutama siis, kui saatanat võis juba võtta mingitmoodi mängukannina.
  • Jaan Undusk, Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest. Sirp, 8. september 2017

Kirjandus

• Alexandre Dumas noorem, "Kameeliadaam"