Alexandre Dumas noorem

Alexandre Dumas noorem (27. juuli 1824, Pariis, Prantsusmaa – 27. november 1895, Mary-le-Roi, Prantsusmaa) oli prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja. Tema tuntuim teos on 1848. aastal ilmunud romaan "Kameeliadaam".

Alexandre Dumas noorem.

"Kameeliadaam"

Tsitaadid väljaandest: Alexandre Dumas noorem, "Kameeliadaam", tlk Tiina Tarik, 2007. Esmatrükk 1992.

• Olen alati arvanud, et tegelaste väljamõtlemiseks peab olema inimesi põhjalikult uurinud, nii nagu selleks, et mingit keelt kõnelda, peab olema seda hoolikalt õppinud.

Kuna ma pole veel jõudnud väljamõtlemise ikka, rahuldun jutustamisega. (lk 5, raamatu algus)

• Varajasele tunnile vaatamata oli korteris juba külastajaid - mehi ja koguni naisi: ehkki rõivastatud sametisse ja mähitud kašmiiri, igaühel elegantne tõld all ootamas, silmitsesid nad ometi rabatult, peaaegu imetlusega nende pilkude ees avanevat luksust.

Veidi aja pärast, kui olin ka ise asunud põhjalikumalt ringi vaatama, sai mulle selgeks nende hämmingu ja imetluse põhjus - oli kerge taibata, et korter oli kuulunud ülalpeetavale naisele. Kui aga on üldse midagi, mida suurilmadaamid näha ihaldavad - ja kohalviibijate hulgas oli tõelisi suurilmadaame —, siis on see nende naiste kodu, kelle tõldade alt iga päev pritsib pori nende tõldadele, kellel on nagu neilgi, ja nende kõrval loožikohad Opéras ja Italiens'is ning kes jultunult laiutavad Pariisis oma ilu, ehete ja skandaalidega. (lk 6)

• See, kelle majas ma viibisin, oli surnud; kõige vooruslikumadki naised võisid seetõttu tungida otse tema kambrisse. Surm oli puhastanud selle hiilgava kloaagi õhku, ja pealegi võisid nad vajaduse korral ettekäändeks tuua, et olid tulnud oksjonile, teadmata, kelle elupaik see varem oli. Nad olid lugenud reklaami ja tahtsid näha väljakuulutatud asju, et aegsasti oma valik teha — pole midagi lihtsamat; kuid see ei seganud neil otsimast kogu selle toreduse hulgast jälgi kurtisaani elust, millest nad kahtlemata üpris iseäralikke jutte olid kuulnud.

Õnnetuseks olid saladused surnud koos jumalannaga, ning kogu oma kangest tahtmisest hoolimata jäi daamidel uudistada ainult seda, mis pärast surma müügile läks, ja ei midagi sellest, mida siin üürniku eluajal müüdi. (lk 6)

• Vaatasin kõiki neid asju, millest igaüks tähendas vaese tüdruku järjekordset enesemüümist, ja nentisin, et Jumal oli talle halastanud, säästnud teda karistusest, mis sel puhul tavaline, ja lasknud tal surra täies ilus, keset luksust, enne kui oleks saabunud vanadus, see kurtisaani esimene surm.

Tõepoolest, kas võiks olla kurvemat pilti kui vanaks jäänud pahe, iseäranis naise puhul? Selles ei leidu enam kübetki väärikust ja see ei ärata pisimatki huvi. Igavene kahetsus — mitte halvale teele mineku, vaid väärarvestuste ja valesti kulutatud raha pärast — on haletsusväärsemaid asju, mida võib ette kujutada. Tundsin kord üht vana kergemeelset naist, kellele ta patusest minevikust polnud jäänud midagi peale tütre, kes oli niisama ilus, nagu ta ise oma kaasaegsete jutu järgi oli olnud. Selle vaese lapse oli ta ema ilmale toonud ainult selleks, et nõuda talt oma vanas eas, et ta hoolitseks ema eest samal viisil, kui tema oli lapse eest hoolitsenud. Tütre nimi oli Louise ja sõnakuuleliku lapsena läks ta ema valitud rajale, tehes seda tahteta, kireta, rõõmuta, nagu oleks pidanud mis tahes ametit, kui keegi oleks taibanud talle midagi õpetada.

Alaline patuelu, enneaegne rikutus, mida täiendas tüdruku pidev haiglane olek, oli temast kustutanud hea ja kurja tundmise, mille jumal sinna küll võib-olla pannud oli, aga mida keegi polnud vaevaks võtnud arendada.

Ma ei unusta kunagi seda tütarlast, kes iga päev kindlal kellaajal bulvarile ilmus. Alati saatis teda ema, nii hoolsalt nagu tõeline ema saatnuks oma tütart. Ma olin veel väga noor ja igati vastuvõtlik oma sajandi kerglasele moraalile, kuid mäletan, et see häbiväärne järelevalve äratas minus põlgust ja tülgastust.

Lisage siia veel, et ühegi neitsi näol polnud iial nähtud niisugust süütust, niisugust melanhoolse kannatuse pitserit.

Ta oli kui saatusele alistumise kehastus. (lk 7-8)

• Tuli päev, mil neiu nägu otsekui kirgastus. Keset seda kõlvatust, mida ema kindla käega juhtis, näis patustajale, et Jumal laseb talle ikkagi õnne osaks saada. Ja miks pidigi Jumal, kes oli ta kergel käel lasknud ilmale sündida, jätma teda ilma lohutuseta ta elu piinarikka koorma all? Ühel päeval leidis ta, et saab peatselt emaks, ja kõik, mis temas veel puhast oli, värahtas õnnest. Hingel on kummalisi pelgupaiku. Louise tõttas ema juurde, et tallegi oma rõõmusõnumit viia. Häbi on sellest kõnelda, aga me ju ei mõtle lugeja lõbustamiseks kõlvatusi välja, vaid jutustame tõestisündinud lugu; võib-olla peaksimegi selle siinkohal katki jätma, kui me poleks kindlad, et aeg-ajalt on vaja ilmsiks tuua nende olendite kannatusi, keda taunitakse ilma neid ära kuulamata ja põlatakse kohut mõistmata. Häbiväärne, ütleme meie, aga see ema vastas oma tütrele, et nad tulevad hädavaevalt kahekesi ots otsaga kokku, et kolmas ei tule kõne allagi, et lastest pole mingit kasu ja rasedus tähendab lihtsalt mahavisatud aega.

Järgmisel päeval külastas neid ämmaemand, nimetage teda siin lihtsalt ema sõbrannaks; Louise jäi mõneks päevaks voodisse ning ilmus taas tänavale veelgi kahvatum ja kurnatum kui enne.

Kolm kuud hiljem hakkas ühel heal inimesel temast kahju ja ta tegi kõik, et tütarlast nii hingeliselt kui kehaliselt terveks ravida, kuid viimane vapustus oli olnud liiga tugev ja abordi tagajärjed viisid Louise'i hauda.

Ta ema elab ikka veel. Mismoodi, teab üksi Jumal. (lk 8)

• Paljudele võib see näida naeruväärne, ent kurtisaanid äratavad minus otsatut kaastunnet ja mul pole vähimatki tahtmist seda maha suruda.

Ükskord prefektuuri passi järele minnes nägin naabertänaval tütarlast kahe sandarmi vahel. Ma ei tea, mida ta korda saatnud oli; nägin üksnes, et ta nuttis ahastavalt, surudes vastu rinda mõnekuist lapsukest, kellest vangla pidi ta lahutama. Sellest päevast saadik pole ma iial suutnud ühtki naist esimesest pilgust hukka mõista. (lk 9)

• Sel ajal olin just reisilt tagasi jõudnud. Loomulikult ei olnud ma Marguerite'i surmast midagi kuulnud, sest see ei kuulunud sedalaadi tähtsate sõnumite hulka, mida sõbrad siia uudiste pealinna naasnule räägivad. Marguerite oli küll ilus, kuid olgugi selliste naiste rafineeritud elu kuulsusrikas, jääb nende surm seda rohkem varju. Nad on kui päikesed, mis loojuvad, nagu tõusidki — märkamatult. Kui nad surevad noorelt, saab nende surm teatavaks üheaegselt nende kõikidele armukestele, sest Pariisis käivad ühe sellise tuntud naise armukesed enamasti omavahel tihedalt läbi. Kadunust räägitakse veidi mälestusi, ja elu läheb edasi, ilma et vahejuhtum neile pisaragi silma tooks.

Tänapäeval muutuvad pisarad kahekümne viienda eluaasta paiku niivõrd haruldaseks, et neid ei saa kulutada esimese vastutulija peale. Aitab sellestki, kui sugulased, kes maksavad selle eest, et neid taga nutetaks, saavad pakutud hinna eest väärilise leina. (lk 10)

• Õigupoolest oli võimatu kohata lummavamat ilu.

Pikka kasvu ja ehk liigagi sale, oli ta täiuslikult omandanud riietumiskunsti, mis oskuslikult peitis seda looduse möödalaskmist. Tema kašmiirsall, mille alumine serv puudutas maad, laskis siidkleidi voltidel mõlemal küljel vabalt langeda ja suur muhv, mis ta käsi varjas ja mida ta tihti rinna vastu surus, oli omakorda nii osavalt kroogitud, et nõudlikumgi silm ei leidnud tema figuuri piirjoontes midagi vajaka olevat.

Eriti kütkestav oli ta imekaunis pea. See oli väga väike, ja ta ema, nagu ütleks Musset, pidi olema palju vaeva näinud selle voolimisega.

Asetage kirjeldamatult veetlevasse näoovaali mustad silmad ja nende kohale imepeen, justkui joonistatud kulmukaar; looritage need silmad nii pikkade ripsmetega, et need langetatuna heidavad varju roosivärvi põskedele; vormige peen, sirge nina, mille sõõrmed meeleliste naudingute innukas ootuses kergelt võbelevad; kujundage korrapärane suu pärlvalgete hammaste kohal õrnalt paotatud huultega; toonitage näonahk inimkätest puutumatu virsiku sametise jumega, ja te olete saanud tervikliku pildi sellest hurmavast peast.

Ronkmustad juukselained, olgu siis loomupärased või ei, lahknesid laubal kahte laia paela ja peitusid kukla taha, jättes nähtavale kõrvanibud, milles hiilgasid kaks briljanti, kumbki neli või viis tuhat franki väärt.

Kuidas sai tormiline elu Marguerite'ile alles jätta neitsiliku, koguni lapseliku ilme, mis ta näole iseloomulik oli, jääb saladuseks, mida saab vaid teatavaks võtta, mitte mõista. (lk 11-12)

• Marguerite viibis kõikidel esietendustel ja veetis kõik õhtud teatris või ballil. Kus iganes mõnd uut näidendit mängiti, võis teda ilmtingimata näha koos kolme asjaga, mis lahutamatult tema juurde kuulusid ja lebasid ta parterilooži piirde serval: lornjett, kompvekikotike ja bukett kameeliaid.

Ühe kuu jooksul olid kahekümne viiel päeval kameeliaõied valged ja viiel päeval punased; keegi ei osanud lahti mõtestada seda värvide vaheldumist, mida olin märganud, kuid polnud suutnud ära seletada, ja mida ta soosituimate teatrite külastajad ning ta sõbrad olid nagu minagi tähele pannud.

Marguerite'i juures polnud kunagi nähtud teisi lilli peale kameeliate. Proua Barjoni lilleäris hakati teda kutsuma Kameeliadaamiks ja see hüüdnimi jäigi talle külge. (lk 12)

• Veel teadsin ma, nagu kõik need, kes liikusid Pariisis teatud seltskonnas, et Marguerite oli olnud elegantsete noormeeste armuke, mida ta ise möönis, ja et noormehed uhkustasid sellega — see tõestas, et mõlemad pooled jäid teineteisega rahule. (lk 13)
• Lisagem, et Marguerite oli reisilt tagasi pöördunud kaunimana, kui ta kunagi varem oli olnud, et ta oli kahekümneaastane ja et ta haigus, mis oli taandunud, kuid mitte võidetud, äratas temas palavikulisi ihasid, mis peaaegu alati kaasnevad kopsuhaigustega. (lk 14)
• Olles siia tulnud pigem vaatlejana kui ostmisest huvitatud inimesena, silmitsesin ma kaupmehi, kellele olid määratud müügitulud ja kelle näod iga kord särama lõid, kui mõni asi loodetust kallimalt müüdi.

Auväärsed mehed, kes olid äri ajanud selle naise kergete elukommete arvel, olid tema pealt kasu lõiganud, olid oma tembeldatud paberitega häirinud ta elu viimseid hetki ja tulid pärast ta surma lõikama oma tehingute vilja ja samas ka oma häbiväärse krediidi protsente.

Kui taiplikud olid antiikaja inimesed, kui pidasid üht ja sedasama jumalat nii kaupmeeste kui varaste kaitsjaks! (lk 17)

• "Manon Lescaut" on tõesti liigutav jutustus, mis on mul peaaegu peas, kuid sellegipoolest köidab see mind uuesti, mil iganes raamat mu käeulatusse satub, ning ma loen sajandat korda lugu abee Prévost' kangelannast. See kangelanna on niivõrd tõepärane, et näib, nagu oleksin teda tundnud. Nüüd, uudses olukorras ja eriti selle eriskummalise võrdluse pärast, oli mu huvi raamatu vastu veelgi suurem ning heatahtlikule tähelepanule liitus kahjutunne, lausa armastus vaese tütarlapse vastu, kelle päranduse hulka kuulus see raamat. Tõsi, Manon oli surnud kõrbes, kuid selle inimese käte vahel, kes teda kõigest hingest armastas, kes kaevas talle haua, kastis seda oma pisaratega ja mattis sinna ka oma südame; Marguerite aga, patune nagu Manongi ja võib-olla samavõrra patust pöördunu, heitis hinge hiilgava luksuse keskel — kui uskuda seda, mida oma silmaga nägin —, voodis, mis teadis kogu ta minevikku, kuid tema ümber laius südame ja hinge kõrb — otsatum, kuivem ja armutum kui see, millesse sängitati Manon. (lk 19)
• Manonilt ja Marguerite'ilt nihkusid mu mõtted neile, keda ma tundsin ja nägin lauluga huulil käimas teed, mis viis peaaegu alati ühesuguse surmani.

Vaesekesed! Kui pole sünnis neid armastada, siis kaasa tunda võib neile ikkagi. Te tunnete kaasa pimedale, kes pole iial näinud koidukiiri, kurdile, kes pole kunagi kuulnud looduse hääli, tummale, kes ei saa oma tundmusi väljendada, ning vooruslikkust võltsettekäändeks tuues ei taha te kaasa tunda südame pimedusele, hinge kurtusele, süüme vaikimisele, mis teevad hulluks õnnetu kannataja ja muudavad ta võimetuks nägema headust, kuulma jumalasõna ja kõnelema armastuse ja usalduse keelt. (lk 19)

• Hugo lõi "Manon Delorme'i", Musset lõi "Bernerette'i", Alexandre Dumas "Fernande'i"; kõigi aegade mõtlejad ja luuletajad on jaganud kurtisaanidele oma halastust, ja vahetevahel on mõni suurmees nad rehabiliteerinud oma armastuse ja isegi nimega. Rõhutan seda seepärast, et mu võimalike lugejate hulgas on küllap neidki, kes kõhklematult taunivad raamatut, milles kardavad näha pelgalt pahe ja prostitutsiooni ülistust - autori iga aitab kahtlemata seda kartust motiveerida. See on eksiarvamus, ja need, kes edasi loevad, näevad varsti, et nende kartus oli asjatu. (lk 19-20)
• Olen täiesti veendunud, et naisele, keda pole kasvatatud headuse poole pürgimise vaimus, avab helde Jumal pea alati kaks teed, mis sellele viivad: kannatuse ja armastuse. Need on ränkrasked teed; need, kes neid käivad, veristavad jalad ja kriimustavad katki käed, ent ühtaegu jätavad nad teeäärsete astelpõõsaste külge pahede uhked rüüd ning jõuavad sihile puhtas alastuses, mida ei pea Taevaisa ees häbenema.

Need, kes kohtavad neid vapraid rändureid, peavad neid abistama ja kõigile rääkima, et on neid kohanud, sest seda kuulutades näitavad nad teed.

Sellest ei piisa, kui seame elu algusse üles kaks teeviita, ühe kirjaga Hea tee, teise — Kurja tee, ja ütleme nende ees peatujaile: "Valige!"; me peame Lunastaja kombel näitama kiusatusse sattunuile radu, mis viivad halvalt teelt tagasi heale, ja nende teede algus ei tohi mingil juhul olla liiga vaevarikas või kättesaamatu.

Kristus oma imepärase looga kadunud pojast soovitab meil olla heatahtlik ja andestav. Jeesus Kristus oli tulvil armastust inimlikest kirgedest haavatud hingede vastu ja ravis meelsasti nende haavu palsamiga, mis oli pärit haavadest enestest. Ka Magdaleenale ütles ta: "Sulle antakse palju andeks, sest sa oled palju armastanud" — üllas andestus, mis pidi äratama ülla usu.

Miks me peaksime olema Temast karmimad? Miks peaksime klammerduma arvamuste külge seltskonnas, mis näitab end kalgina, et paista tugev, ja koos temaga ära tõukama neid lõhkikäristatud hingi, kelle haavadest valgub välja nende kõlvatu elu mürk nagu halb veri aadrilaskmisel ja kes ootavad vaid sõbrakätt, mis seoks nende vermeid ja aitaks terveneda nende südamel? (lk 20)

• Ma pöördun oma põlvkonna poole, nende poole, kelle jaoks Voltaire'i arusaamade aeg on õnnelikult ümber, kes nagu minagi mõistavad, et inimsugu on viimase viieteistkümne aastaga söaka sammu edasi astunud. Hea ja kurja tundmise oskus on igaveseks omandatud, usk taastub, pühimused on jälle au sees, ja kui maailmas pole ehk veel kõik hästi, on ta siiski vähemasti natuke paremaks muutunud. Arukate meeste mõtted viivad samale sihile välja ning võimsaimgi tahe on rakendunud ühe eesmärgi teenistusse. Olgem head, olgem nagu lapsed, olgem siirad! Kuri on pelk edevus, olgem uhked headuse üle, ja mis peaasi, ärgem kunagi kaotagem lootust! Ärgem põlakem naist, kes pole ei ema ega õde, tütar ega abikaasa. Ärgem piirdugem oma suguvõsast lugupidamisega, ärgem madaldagem oma heatahtlikkust tühipaljaks egoismiks. Üks pööranud patustaja on taevale rohkem meelejärgi kui sada õiglast inimest, kes pole kunagi pattu langenud; püüdkem siis taevastele vägedele rõõmu valmistada. See tasutakse meile heldelt. Olgu meie pärisosaks sallivus kui armuand neile, keda maised ahvatlused on teelt eksitanud, kuid keda jumalik lootus võib päästa, sest nagu ütlevad aastates emandad, kes omal viisil mõnda ravimit soovitavad: kui sellest ka kasu ei ole, siis halba see igatahes ei tee!

Muidugi võib nii suurte üldistuste tegemine nõnda ahtakeselt teemalt, mida ma käsitlen, näida minu poolt ennasttäis ülbitsemisena, ent olen üks neist, kes arvavad, et väike hõlmab alati suurt. Laps on tilluke, kuid ta on inimene; aju on kitsasse kotta surutud, kuid sünnitab mõtteid; silm on vaid täpike, kuid haarab kilomeetreid. (lk 20-21)