Esietendus
näidendi, filmi, tantsu või muusikalise kompositsiooni esimene avalik esitus
Proosa
muuda- Mitte üksnes esietendusel, vaid igal harilikul õhtul sünnib lausa ime, et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. Näitemäng ei sünni mingi plaani täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk dekoratsioonis ja iga närv näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla. (lk 6)
- Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika, 1981, Loomingu Raamatukogu nr 45/46
- Esietendused on harilikult üks igavene piin, mida ma vaevalt talun. Nendel käimiseks on ainult kaks põhjust. Üks on, ütleksin, õilis põhjus: vaesed näitlejad peavad selle üle elama, ja kui asi läheb untsu, oleks ebaaus, kui autorit pole kohal, et nendega seda koormat jagada. Niisugusest hingepiinast sain mõningat aimu "Alibi" esietendusel. Näidendis on ette nähtud, et ülemteener ja arst taovad lukustatud kabinetiukse taga ja siis, üha suurenevas ärevuses, löövad ukse maha. Esietendusel polnud tarviski ust maha lüüa — see avanes vastutulelikult enne, kui keegi seda rusikaga puudutadagi jõudis, ja vaatajaskonnale avanes pilt, kuidas laip ennast parajasti õigesse asendisse seadis. Sestsaadik närvitsen alati lukustatud uste pärast, tulede pärast, mis ei kustu, kui nad tingimata peavad kustuma, ja tulede pärast, mis ei sütti, kui nad tingimata peavad süttima. See on tõeline hingepiin, mida teater tekitab. (lk 578)
- Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996