Närv

Proosa

Mitte kõike, mida me tunneme, ei tunne me küllalt tugevalt, et ajju sõnumit saata; paljud aistingud lihtsalt jooksevad mööda külgi maha ega ütle midagi. Paljugi läheb tõlkes kaduma või tsenseeritakse välja, ja igal juhul ei tulista kõik meie närvid ühekorraga. Mõned neist püsivad vagusi, sellal kui teised reageerivad. See teeb meie maailmanägemise veidi lihtsustatuks, arvestades, kui keerukas maailm on. Keha ei püri tõe, vaid ellujäämise poole. (lk 341-342)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

Üks väike mehenäss, kes on samuti tööline, müüb kotikesi valge pulbriga, see on rahusti, mida valmistab meie jaoks külaapteeker. Ma ei tea, mis asi see on, mõnikord ma ostan seda. Seda manustades läheb päev kiiremini ja enesetunne on veidi vähem kurb. Pulber ei ole kallis, peaaegu kõik töölised ostavad seda, juhtkond on selle suhtes salliv ja külaapteeker rikastub.

Aeg-ajalt keegi plahvatab: mõni naine tõuseb püsti ja kisendab:

"Ma ei suuda enam."

Ta viiakse minema, töö käib edasi, meile öeldakse:

"Pole midagi hullu. Närvid ei pidanud vastu." (lk 25)

"Mõtle vaid ... mõtle ... kui nad äkki minu järele tulevad!" ütles ta.

Sest talle meenus sedel, mille ta alla oma tuppa oli jätnud. Aeg oli nüüd juba üsna hiline.

"Aga miks siis ometi?" imestas Karlsson. "Ühelgi inimesel ei saa ju olla midagi selle vastu, kui sa oled natuke aega üleval katusel."

"Siiski, minu emal saab olla midagi selle vastu," väitis Väikevend. "Tal on nii palju närve, et midagi koledat!" (lk 78)

minu peopesad imevad lõhna
ja võtavad mahladelt värvi
nii pikalt ja hellalt taob rähn
meelekohas üht lahtist närvi

Viiu Härm, "*on hilise maasika aeg...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 16

Sagivad kõnniteel sassoonis pead,
lõuendist kotid ja marraskil närvid.
Valgetes ruutudes autode reas
kiiskavad klaasid ja veiklevad värvid.