Pulber

Pulber on peeneks jahvatatud tahke aine, millele puhudes saab teha "puff!".

Proosa

• Üks väike mehenäss, kes on samuti tööline, müüb kotikesi valge pulbriga, see on rahusti, mida valmistab meie jaoks külaapteeker. Ma ei tea, mis asi see on, mõnikord ma ostan seda. Seda manustades läheb päev kiiremini ja enesetunne on veidi vähem kurb. Pulber ei ole kallis, peaaegu kõik töölised ostavad seda, juhtkond on selle suhtes salliv ja külaapteeker rikastub.

Aeg-ajalt keegi plahvatab: mõni naine tõuseb püsti ja kisendab:

"Ma ei suuda enam."

Ta viiakse minema, töö käib edasi, meile öeldakse:

"Pole midagi hullu. Närvid ei pidanud vastu." (lk 25)

• Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001

Luule

päevad läevad tihti elu tundub kibe
aga tantsupõrand ikka püsib libe
sest me sinuga ei unustada saa
seda valget ööd mil õpetasid sa:

sa võta kallim 2 kilo steariini
3 kilo talki 5 kilo parafiini
see pulber puista tantsupõrandale maha
seda asendab ka mesilasevaha

• Juhan Viiding, "Läikpulber tantsupõrandale". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum, 1998, lk 411

VALGE PULBER veel enam valgega
segada — see mu töö on.
Terveks teeb sante ja jalutuid
ja unetuid ravib, kui öö on.
...
Ma parem ei ütle —
see kahjustaks apteegikaalude mainet,
et mu kaal igal töövabal minutil
vaagib varjatud ainet.

See ilma-värvita-hele.
Valge pulbriga segi ei ajagi,
ta riiulil ruumi ei vajagi,
teeb aegruumist ilusa sõlme.
Arvan, et varjatud tulu
toob ravimifirmadele.

• Mari Vallisoo, "VALGE PULBER", Looming 11/2007, lk 1606