Libedus on liuh ja siuh.

Proosa muuda

  • Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale.



  • [Vürstitar Sonja Orbeliani Talvepaleest:] Vahel soovisin, et ka mina võiksin liikuda sel kombel nagu koridorides sagiv teenritevägi, kellel koormaks halud, triikimisele viidav pesu, teekannud. Nad lasksid lihtsalt liugu mööda jäälibedaks poonitud parkettpõrandaid. Põrandad olid mõnikord otse ohtlikult libedad. Mäletan, kuidas Malahhiitsaali kõrval asuvast koridorist kostis kord mürtsatus ja seejärel vana õukondlase krahv Fredericksi hingepõhjani nördinud karjatus:
"Sacrebleu! Kurat võtaks neid libedaid põrandaid!"


Luule muuda

päevad läevad tihti elu tundub kibe
aga tantsupõrand ikka püsib libe
sest me sinuga ei unustada saa
seda valget ööd mil õpetasid sa:

sa võta kallim 2 kilo steariini
3 kilo talki 5 kilo parafiini
see pulber puista tantsupõrandale maha
seda asendab ka mesilasevaha

  • Juhan Viiding, "Läikpulber tantsupõrandale". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum, 1998, lk 411

Kirjandus muuda