ProosaRedigeeri

  • Toto ulatas üle laua oma tüseda valge käsivarre, mis lõppes imeväikese pehme käpaga. Aga ta hoidis mu kätt tugevasti ja pööras peopesa ülespoole.
"Oh, ma pean tingimata teile ennustama! Teil on nii huvitav käsi. Elujoon..."
"Pidage!" ütlesin ma. "Mitte sõnagi elujoonest! Selle motiivi olen varunud oma järgmise romaani jaoks."

LuuleRedigeeri

minu peopesad imevad lõhna
ja võtavad mahladelt värvi
nii pikalt ja hellalt taob rähn
meelekohas üht lahtist närvi

  • Viiu Härm, "*on hilise maasika aeg...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 16