Enesemüümine


ProosaRedigeeri

  • Mõnel harval hetkel mõistis ta isegi, et oli kihupäises ja nooruslikus ülbuses midagi lihtsalt iseendaks jäämise nimel punastamas, et vassis lapselikku uhma ja riiakust iseseisvuse ja kujuteldava õiglustundega. Ta teadis, et kõik tema mõtted süütundest, lepitusest, kahetsusest, andeksandmisest olid pelgalt abituse ilmingud. Väärkujutelmade tõttu tahtis ta maksta, ja pattude ja patu palga seadus ei tundnud tingimist. Ja ta tahtis just nimelt maksta. Aga polnud mõttekillukestki, mis oleks talle selgitanud, et ta maksaks kõige paremini, olles vaid seesama rõõmus, meeldiv, optimistlik endine Anja.
Kuid tema võttis lapse surma nagu esimest karistust. Mille eest? Eks ikka selle eest, et ta oli end maha müünud. Ja jälle oli ta sügaval väljamõeldud põhjuste ja ettekäänete rabas. (lk 253)
  • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981


LuuleRedigeeri

[...]
Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
üksteisel' müüme omad usud ja tõed.
[...]