Näoilme

(Ümber suunatud leheküljelt Ilme)

ProosaRedigeeri

  • Proua Ferrars oli välimuselt väike, kõhn ja lausa ametlikult jäiga rühiga naisterahvas, ning olemuselt tõsine ja peaaegu tusane. Tema jume oli kahkjas, näojooned väikesed, ilutud ja loomupäraselt ilmetud, aga õnnekombel päästsid kokkukasvanud kulmud tema ilme teotavast tuimusest, andes sellele tugevaid uhkuse- ja kurjusejooni. Ta polnud sõnaohter naine, sest paljudest teistest erinevalt viis ta oma sõnad mõtete arvuga kooskõlla, ning neist mõnest silbist, mis tema huulilt pääsesid, ei langenud ükski osaks preili Dashwoodile, keda ta silmitses otsustava vastumeelsusega, ükskõik, mida too ka tegi.
    • Jane Austen, "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 165


  • [Mrs. Dean:] "Oh Heathcliff, nüüd sa teed ennast küll viletsaks! Tule peegli juurde, las ma näitan sulle, mida sa peaksid soovima. Kas sa näed neid kahte kortsu silmade vahel ja neid tihedaid kulme, mis kaare asemel keskelt allapoole vajuvad, ja kaht musta vaenlast siin, kes on end nii sügavale peitnud ega ava iial julgelt oma aknaid, vaid luuravad välkudes nende taga nagu kuradi salakuulajad? Püüa õppida tasandama neid süngeid kortse ja tõstma avameelselt laugusid ning muuda need vaenlased usaldavateks, süütuteks ingliteks, kes ei kahtlusta midagi ja kes näevad alati kõikjal sõpru, kui nad just vaenlasi ei kohta. Ära mana oma näole tigeda krantsi ilmet, kes teab, et hoobid, mis ta saab, on tema palk, ja kes ikkagi vihkab nii tervet maailma kui ka lööjat selle pärast, mis ta kannatab."


  • Kõik kired avaldavad näoilmele vastavat mõju; sagedasti esinedes märgistavad nad selle sama lahutamatute joontega nagu need, mis tulevad vanusest, kuid paistavad veelgi vähem võluvad. Järelikult on ilule väga tähtis need korralikult vaos hoida. Loodus on korraldanud nii, et kired on meie mõistuses vaid põgusalt ning toimivad looduslike ergutajatena, kiirendades vere ringlemist ja suurendades eluenergiaid. Seetõttu mõjuvad need mõistuse poolt talitsetute ja allutatutena nii ilule kui ka tervisele palju soodsamalt kui muidu. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
  • Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". Mõistuse harjutamine ja õilsate tunnete arendamine on mõlema täiuslikkuse jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ei saa varjata. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
  • Samaviisi avaldavad ausus, heatahtlikkus, kaastunne ja tasakaalukus soodsaimat mõju kogu inimesele; sära igas pilgus ja igas liigutuses võluga, mis võidab kõik südamed. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
  • Vormi sümmeetria on haruldane ja hinnaline and, kuid on teisigi omadusi, mis on ilule samavõrd hädatarvilikud. Olgu naise võlud ka vägagi mõõdukad, ent kui tema näoilme väljendab säravat mõistust ja lahkeid tundeid, tema kuju hiilgab tervisest ja tema rõivastus paistab silma maitseka lihtsuse poolest, mõjub ta vältimatult ülimalt ligitõmbavana, samas kui kehv tervis, tobe või ebasõbralik näoilme ja vulgaarne maitse rikuvad ka kõige sümmeetrilisema vormi ja joone mõju. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.
"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre'it ära ostma."


  • Päris täpses mõttes melanhoolikud on ainult väga vähesed eestlased – need, kelle kohta ma äsja märkisin, et nad oma mustade juustega silma paistavad. Nad on muide väikest kasvu, kuid kindlama ja tugevama kehaehitusega. Nad on ka tõsisemad, kangekaelsemad ja kinnisemad kui flegmaatikutest koosnev enamik. Kui viimaste nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust.
    • Perpauci tantam Esthonorum strictissimo sensu melancholici sunt. Hi sunt, quos modo atris capillis insignes memoravimus. Est quidem illis parva sed solidor firmiorque structura corporis. Sunt etiam graviores, morosiores ac occultiores quam major vis phlegmaticorum. Si horum facies stupidam indolentiam exprimit, vultus illorum tectam indignationem ostendit.
    • Karl Ernst von Baer, "Eestlaste endeemilistest haigustest", §14 "Kehaehitus ja vaimulaad", tlk Ülo Torpats


  • Montmorencyt vaadates võiks arvata, et ta on ingel, kes on inimkonnale teadmata põhjustel maa peale saadetud väikese foksterjeri kujul. Montmorencyl on mingi oh-milline-õel-maailm-see-on-ja-kuidas-ma-tahaksin-seda-paremaks-ja-õiglasemaks-muuta-ilme, mis toob pisarad vanade vagade daamide ja härrade silmi.
    • Jerome K. Jerome, "Kolm meest paadis, koerast rääkimata", 2. ptk, tlk Tiiu Viires, 1994, lk 20


  • George Fentiman pöördus võidukalt oma kaaslase poole.
"Kas nägid? Igavene täikrae! Kadus nagu tuul, kui ma teda ähvardasin. Seesama mees ongi mind kolm päeva jälitanud."
"Mul on kahju," ütles Wimsey, "aga teda ei kihutanud minema sinu vahvus, Fentiman. Seda tegi hoopis minu kohutav pale. Mis minus küll peitub? Kas mul on ähvardav ja kamandav ilme nagu Jupiteril? Või on minu lips nii eemaletõukav?"


  • Kuidas hoidis vana kala tantsu ajal oma võõbatud Fifit! Selles oli midagi lohakat, lõtva ja samal ajal tugevat. Ta heitis teda käelt käele nagu karjapoiss tulist kartulit, surus enda vastu, tõukas eemale, tegi temaga igasuguseid surmanumbreid. Ja sammud, missugused sammud! Aeglased, rauged, vahel lühikesed, vahel pikad; üks jalg joonistab kaateteid, teine hüpotenuuse. Neisse on pandud nii lõnguse kõnnak kui muusika loid rütm. Ja kui sinna juurde lisada ilmed, kus on üheaegselt rasket katset teostava teadlase tähtsustunnet; inimeste ükskõiksust, kes on kõigist üle; hauakaevaja skepsist; vintis voorimehe laia joont; kuskil kõige muu all peituvat kuu tardunud valgust — üldse, seda kummalist varjundite ja ilmete segu, mis väljendab varaalanud vanadust —, siis ongi meil pilt ühest kõige harukordsemast elu grimassist.
  • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 88-89


  • Rust lõpetas jälle mõtlemise. Tal oli ilme nagu muruniitjal, kes kuulis, et rohulibled on moodustanud ametiühingu. Oli selgelt aru saada, et sügaval sisimas ta ei uskunud, et see kõik tõeliselt toimub. See ei saanud toimuda, sest sellised asjad olid võimatud. Igasuguseid vastupidisele viitavaid tõendeid võis rahumeeli ignoreerida.


  • Prantsuse laev, tekk verest libe, kõikus lainetaval merel, nii et iga hoop võis pikali paisata niihästi mehe, kellele see suunatud oli, kui ka selle andja enese. Keset taplusmöllu polnud Laurencell olnud mahti üllatuda vastupanu tugevusest, aga isegi läbi lahingupalaviku tuimastava hämu, mõõgavõitluse segaduse ning püstolilaskude suitsu märkas ta äärmiselt ahastavat ilmet Prantsuse kapteni näol, kui too oma meestele ergutusi hüüdis. (lk 9)
See ilme oli alles ka pisut hiljem, kui nad tekil kohtusid ja mees väga vastutahtsi oma mõõga loovutas: veel viimasel hetkel haaras ta terast peaaegu kinni, otsekui soovides seda tagasi tõmmata. Laurence tõstis pilgu, et teha kindlaks, kas lipp on langetatud, seejärel võttis mõõga vastu sõnatu kummardusega - ta ei rääkinud prantsuse keelt ja ametlikum jutt pidi ootama, kuni tuleb tema kolmas abi, noormees, kes oli parajasti trümmis ametis prantslaste relvade valvamisega. Kui lahingutegevus lakkas, langesid allesjäänud prantslased peaaegu jala pealt sinnasamasse, kus olid seisnud; Laurence märkas, et neid oli vähem, kui ta arvas olevat kolmekümne kuue suurtükiga fregatil, ja et nad kõik näisid haiged ja lohkus põskedega. (lk 9)


  • Kerensa tegi grimassi, mis oleks vist väljendanud kahtlust, kui tema nägu poleks sisaldanud nii palju Botoxit, et ta tundeid oli sageli raske mõista, aga sellistel puhkudel hakkas ta otsekohe kõva häälega selgitama. (lk 16)
  • Ta proovis iseendale naeratada. Ning mõtles endamisi, et ei ole juba tükk aega siiralt naeratanud. Paistis, et kaks kortsu olid tema teadmata maandunud otse kulmude vahele, justkui püsikski näol murelik ilme. Võib-olla püsiski. (lk 69)
    • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021

LuuleRedigeeri

Küll lehvis seal vast vänge hais,
küll ilmed olid töllakad
ja küll see mõmin oli tuhm,
kui nemad aina valisid.

  • Maarja Kangro, "Demokraadi uni", rmt: "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 8


sellele pildile, mis ma sinust tegin
jäid sa poole liigutuse pealt,
kaks serva lõikavad su keha
läbi parema õla ja vasaku rinna pooleks.

vaatad mulle otsa etteheitva ilmega
silmad pisut kissis, pinges näost paistmas
varjamatu trots paigaloleku ja vaikimise vastu.