Teadmatus

Luule

Küsisin kevadel karikakrailt,
Kas räägib tõtt ta suu,
Ja terased, selgesilmsed kakrad
Teadsid iga kord ju.

Nüüd põllud on pruunid ja paljad,
Kibe sügistuul välja peal,
Ja kõik need lollakad astrid
Miskit ei tea.

• Sara Teasdale, "Metsastrid" ("Wild Asters"), kogust "Love Songs", 1917

Proosa

• Aga, küsite teie, kuidas hakkas inimene üldse Jumalast mõtlema või kirjutama? Vastus on väga lihtne. Teadmatus on Ebausu ema.
• Universum on hiiglasuur keemialabor, mida selle sisemised jõud pidevalt töös hoiavad. Külgetõmbe, ühinemise ja eemaletõuke seadused või printsiibid loovad lõppematus järgnevuses tekkivaid, lagunevaid ja taastekkivaid nähtusi. Selle viiside mõistmiseks oleme liiga rumalad, oletamiseks liiga tagasihoidlikud ja jutlustamiseks liiga ausad. Kui inimene oleks kannatlik ja erapooletu uurija, mitte ei seoks kõike talle mõistmatut lapsikute eelarvamuste kaudu üleloomulike põhjustega, mille nimed peavad varjama tema teadmatust, vaid selle asemel jälgiks Looduse tööd, siis kahtlemata teaks ta rohkem, oleks targem ja õnnelikum.
  • Ernestine Rose, cit. via: "Ernestine Rose: A Troublesome Female", American Atheists/Internet Archive, 2008

• Professori õppetundide puhul oli hämmastav ka see, et ta ei häbenenud kasutada väljendit "ei tea". Teadmatus ei olnud häbi, vaid hoopis verstapost, mis juhtis uue tõeni. Tema jaoks oli veel tundmatute oletuste õpetamine sama oluline kui juba tõestatud teoreemi lahti rääkimine.
  • Yōko Ogawa, "Majapidaja ja professor", tlk Margit Juurikas, 2012, lk 60-61