Aster

Aster (Aster L.) on korvõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond umbes 180 liigiga. Eestis kasvab looduslikult randaster (Aster tripolium).

Luule

Uppunud õlleajaja hiivati lauale.
Keegi oli talle tumelilla astri
hambusse pistnud.
Kui ma mööda rinda
pika noaga
naha alt lõikasin,
et keelt ja kurgulage välja võtta,
tonksasin ilmselt lille, sest see libises
kõrvallebavasse ajju.
Pakkisin ta rinnakorvi
saepuru sisse,
kui meest kinni õmmeldi.
Joo, kuis jaksad, oma vaasist!
Puhka rahus,
väike aster.

Gottfried Benn, "Väike aster" tsüklist "Surnukuur". Tõlkinud Maarja Kangro. Ninniku, "Saksa ja Austria vihik", september 2006

Ja sügisõhtu halli rõskusesse
Sa, vaikne aid, nüüd omad ilud pillad:
Ah, floksi punapuhmad, astrid lillad,
Levkoide kähar siid – kõik suland lõhnadesse.

Marie Under, "Aiad" I kogus "Sonetid"

Mu süda on sügisest väsinud aed,
Kuhjas raskeid astreid ja daaliaid täis,
Päikesehägus aprill tuleb meelde,
Kuidas vihmavaling ja lumelill käis
...

Sara Teasdale, "Aed" ("The Garden"), kogust "Flame and Shadow", 1920

Küsisin kevadel karikakrailt,
Kas räägib tõtt ta suu,
Ja terased, selgesilmsed kakrad
Teadsid iga kord ju.

Nüüd põllud on pruunid ja paljad,
Kibe sügistuul välja peal,
Ja kõik need lollakad astrid
Miskit ei tea.

Sara Teasdale, "Metsastrid" ("Wild Asters"), kogust "Love Songs", 1917

Paplitealusest aiast
viidi ploompunased astrid.
Öö tuli kollasest majast
ja hiina laternaid kastis.

Leelo Tungal, "Hiina laternad" (1969) kogus "Täisminevik" (2007), lk 54

SIIN KIRJUÕISNE ASTER, see sassis sügislill,
sääl punased ja roosad on õied jorjenil,
maas lamab ruuge kress, veel nimeks mungalill —
ah, isemoodi võlu sel kuul on — augustil.

Katre Ligi, "*Siin kirjuõisne aster..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 23

Kui viimsete külmade astrite seas
sügis käib radu märgi,
suur mesinik tuleb, näokate peas,
ja murrab must kõigile kärgi.

Paul-Eerik Rummo, "Ma seisan mesilastaruna" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 57

Ikka kooliteel lehvitab kastan -
kollased kindad on kõikumas puus.
Igal sügisel astrilast kastab
värske, noor vihm. Ja ka aster on uus.

Leelo Tungal, "Igal sügisel" kogus "Lepatriinu faksiga", Ilo 2004, lk 124

aster istus peenra peal mesilane süles
akna vahelt tõusis liblikas üles

Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37

Nii sügavalt puhkab inimene — lakkamatult
uhkab purskkaev veetolmu, laigulisi lehti
kogub pärjaks kaevu ümber, minu ümber,
kes istun unarul, sügise poolt kullat raidkuju
veriste astrite värisevas tähekogus,
mis tuvitiibade vurrkannil tõusevad õhku,
haihtudes sammashoonete sumejasse vastukajja.
Ja alati vaatavad raidkuju silmad seda aeda,
kus on lehti ja kaev, tuvi ja aster, sügis ja mina.

Ivar Ivask, "Palais-Royali aias", rmt: Astrid ja Ivar Ivask, "Rändav järv" (2002), lk 43

Proosa

[Jo:] Vihkan mõtet, et olen kord täiskasvanu ja olen miss March, kes kannab pikki kleite ja on nii vooruslik kui hiina aster.
- Louisa May Alcott, "Väikesed naised", tlk Tanni Grüntal, 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 5

Aster

Luule

Proosa

Välislingid