Daalia

(Ümber suunatud leheküljelt Jorjen)

Daalia ehk jorjen ehk georgiin (Dahlia) on taimede perekond korvõieliste sugukonnast, populaarne aia- ja lõikelill suurte värvikate õitega.

Clara Maria Pope, "Daaliad", illustratsioon Samuel Curtise raamatus The Beauties of Flora (1820)
Johan Laurentz Jensen, "Vaikelu daaliate ja puuviljaga" (1835)

ProosaRedigeeri

  • Ja miks ei võiks neil [lillekasvatajate] usulahkudel olla oma pühameeste elulugusid? Proovigem kujutleda Daaliast pärit oleva püha Georginuse elukäiku. Georginus oli lugupeetud ja jumalakartlik aednik, kellel õnnestus pärast pikki palvetamisi aretada esimesi georgiine ehk jorjeneid. Kui paganausuliste keiser Floxinianus sellest kuulda sai, läks ta vihast põlema ja saatis oma sõjamehed välja, et nad jumalakartliku Georginuse kinni võtaksid. "Sina, juurikakasvataja!" käratas talle keiser Floxinianus. "Nüüdsest peale pead sa kummardama äraõitsenud flokse!" - "Ei kummarda," vastas Georginus meelekindlalt, "sest jorjenid on jorjenid, aga floksid ainult floksid." - "Raiuge ta tükkideks!” röögatas julm Floxinianus, ja püha Georginus Daaliast raiuti tükkideks ja tema aed tehti maatasa ja külvati täis vasevitrioli ja väävlit; aga püha Georginuse puruksraiutud keha tükkidest said nubulad, millest võrsusid kõik tulevased jorjenid, ja nimelt pojeng- ja anemoonjorjenid, lihtõisikulised ja kaktusjorjenid, ristõielised ja minjoonjorjenid, pompoon- ehk pisiõisikulised jorjenid, rosett- ja kolarettjorjenid ning hübriidid.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. 2008, lk 77


  • "Ma palun ainult ühte sõna, mu kallis Emmeliine! Kas jaa või ei."
Seepeale sosistas Kunksmoor kiiresti: "Jaa."
Ja pakane ning tuisk väljas mahenesid soojaks pehmeks sügisõhtuks. Kunksmoori maja ümber lõid õitsema suured tumepunased jorjenid.


  • Üksik talu kaasiku serval, vaevalt märgatava, kinnikasvanud teeraja ääres on mulle alatiseks meelde jäänud — jorjenite pärast. Jorjeneid oli seal nii palju, et vana maja jäi nende varju, lausa uppus õitesse. Ei üllatanud mitte niipalju lillede rohkus kui ilu ja hea maitse, mis siin pilku köitis: iga taime õige paik, värvide valik ja õitsemise järjekord. Kuidas nad muidu nii hästi silma paistsid ja meelde jäid. (lk 10)
  • See oli omamoodi haruldane kollektsioon daaliaid. Kusagil pole ma neid näinud korraga rohkem ega rikkalikumalt õitsemas. Maja räästa alla ulatusid tumedalehelised mustjaspunaste õitega hiigelpõõsad. Nende kõrval heledaverelised, elevandiluuvärvi õied sügavale kummardumas, suured kui kuukettad. (lk 12)
  • Rohkem rääkis küll tema, sest ma ei teadnud jorjenitest rohkemat kui seda, et ei ajanud neid näiteks päevalilledega segi. Aga jorjeneid oli siin tõesti eripäraseid, sellest oleks iga võhikki aru saanud: täidisõielised, õilmed väikesteks torukesteks keeratud, õied kui pallid; teised suure, kuldse südamiku ning laiade, harevil kroonlehtedega, edasi lumivalged, kollased, roosa-punase-valgekirjud, korrapärased ja korrapäratud. Värve täis- ja pooltoonides, madalavarrelisi ja mul üle pea ulatuvaid.
Neil olid kõigil nimed ja päritolu. Ühed omakasvatatud, teised kaugelt toodud, kaugele saadetud ja vastu saadud. (lk 12)
  • Tollel aastal oli jorjenite aed jälle imeilus. Veel hilja, pärast öökülma, seisid lilled kahjustamata. Viludel, selgetaevalistel õhtutel kaeti hallaõrnad põõsad riidetükkidega, perenaise vatikuub kaasa arvatud. Panin tähele mitut uut ja kaunist daaliasorti. Nendest ning teistest jätkus juttu; alati kuulsin jorjenite kasvatamisest midagi uut. Oli rõõmu ja muret, viimast ikka rohkem — juured-mugulad ei taha ületalve seista, kord oli niiskus kallale läinud, kord külm või liigne soe rikkunud. Jõuad sa hing ruumi kütta ja parajaid soojakraade hoida. Aga see kõik kuulus ju jorjenite juurde; ega sellest paha või tüdimuse pärast räägitud. (lk 12-13)
    • Harri Jõgisalu, "Jorjenid", lk 10-13, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

LuuleRedigeeri

Kui laps ma seisan väravate taga,
Kus ümber verevad metsviina purpurketid.
Kui tulukesed leegitsevad kressid,

Georgiinidel kuldkollased rosetid.
Ah, need on viimsed õitsmise ekstsessid –
Kurb-rõõmus surmaeelne "jumalaga".


Ühel selgel
ja pilvitul õhtul
sügis mõtiskles
tehtud tööst:
־ andsin, mis suutsin -
paar õit poleks, tasuks ju palju.
Ja hommikul oli
külm võtnud viimased daaliad.

  • Milvi Seping, "Sügisekillud" 5, kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 29


SIIN KIRJUÕISNE ASTER, see sassis sügislill,
sääl punased ja roosad on õied jorjenil,
maas lamab ruuge kress, veel nimeks mungalill
ah, isemoodi võlu sel kuul on — augustil.

  • Katre Ligi, "*Siin kirjuõisne aster..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 23


 
Vikipeedias leidub artikkel