Aino Pervik

eesti lastekirjanik

Aino Pervik (1961. aastast kodanikunimi Aino Raud; sündinud 22. aprillil 1932 Rakveres) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

ProosaRedigeeri

  • Proua O-l oli raske leppida sellega, et kõigele ei olegi seletust. Ei ole põhjust ega tagajärge. Et lihtsalt on nii, nagu on. Et on olukordi ja probleeme, mida lahendada polegi võimalik. Pole võimalik leida sellist lahendust, nagu see kõigi meelest võiks olla.
Oli päevi, kus proua О kannatas selle all rängalt.
Harilikult kannatus möödus. Tuli lihtsalt oodata. Asja tegi alati raskemaks see, et proua О oli maailma keskpunkt.
Igaüks on. Teisiti ei saa maailma üldse silmitseda. Mitte keegi. Mitte kunagi. Peab olema punkt, kuhu on kinnitatud silmitseja silmad. See punkt on silmitseja. Seal ongi keskpunkt. (lk 12-13)
  • Proua О ei olnud jumalate vastu mässaja, proua О polnud üldse mässaja. Ka ei teadnud ta ühtegi jumalat, kelle vastu olnuks mõtet mässu tõsta. Jumalat, keda saanuks võtta nii tõsiselt, et temaga vaidlust alustada. (lk 24)
  • Proua О märkas sageli ka arvamust, et õige elu on võimalik ainult õige lipu all keset õigeid inimesi. Arvajad ise olid alati õiged inimesed. (lk 32)
  • Tihti aetakse õnn ja mõnu segi. Mida rohkem mõnu, seda rohkem õnne. Usutakse veendunult, et mõnu ongi õnn.
Usk ongi siin määrav. (lk 33)
  • Tüütu igavuse hetk oli käes. Proua O-l oli kahtlusi, et ümberolijad kuulsid vaid neid mõtteid, mida nad ka ise mõtlesid, vähemasti ähmaselt. Muul neile tähendust ei olnud.
Tähendused olid seotud minevikkudega. Erinevad minevikud tekitasid erinevaid tähendusi. (lk 37)
  • Proua О oli oma lapsepõlve lõpetanud keset ajaloo tõmbetuuli. Paljude kergeusklike keskel oli proua О olnud veel rohkemate umbusklike seas. Umbusklike hulgas oli jonnakaid, kes lasksid ajaloorattal endast vihuti üle sõita. Oli ka toimumispaiku, kus polnudki võimalik ratta eest kõrvale astuda. Neis toimumistes võisid rataste alla jääda ilma valikuta kõik. Mõned lömastati, mõned tõusid hiljem püsti, rattajäljed naha peal. (lk 42)
  • "Proua O imekspanemised". Tallinn: Mustvalge Kirjastus, 2012


  • "Ja niisuguse pärli andsid sa selle kõhna kõrendi eest ära?" ütles Taaniel. "Ma küsin, kas sa oled mereröövli tütar või mitte?"
"Mul on juba küllalt pärleid," ütles Arabella. "Pärlid on igavad. Ma tahan, et keegi minuga räägiks." (lk 17)
  • Kuld on lihtsalt kollane, külm, läikiv, raske. Ta ei vasta sulle, kui sa räägid. Temal on ükskõik, kelle jagu ta on. Nähtavasti ei olegi tähtis see kollane külm metall ise. Tähtsam on see, et temaga on seotud nii paljude inimeste kõik soovid ja mõtted. Ja kõik see veri, mis kulla pärast valatud. Inimesed on otsekui kokku leppinud, et kuld peab olema see, mille pärast niiviisi kakeldakse ja tapetakse. Kui ta sul lõpuks pihus on, pole ta ikka mitte midagi muud, kui sile ja külm. Ning teeb kadedaks need, kellel teda ei ole. (lk 90-91)
  • "Räägi mulle headusest," urises ta. "Kurjuse kohta tean ma juba kõik."
"Kas sa tead kõik?" küsis Hassan kaheldes. "Kurjuse kohta ei saa kunagi kõike teada. Kurjus muudab pidevalt oma nägu. Ta otsib endale alati uue kuju, mis ikka ligi meelitab ja kurjusega ühinema ahvatleb."
"Olgu peale," lausus Taaniel kannatamatult. "Sa ütle mulle, mis on headus?"
"Headus on mure teiste olendite pärast," vastas Hassan.
"Muret pole mulle kaela vaja!" ütles Taaniel piipu süüdates. "Muret on mul endalgi küllalt. Ma tahan, et elu oleks lihtne ja lõbus." (lk 117-118)
  • "Arabella, mereröövli tütar". Tallinn: Eesti Raamat 1982


  • Kuningriikides on kombeks, et kui kuningas sureb ja kuningapoeg pole veel täisealine või on muidu äpu, siis valitseb tema asemel regent. (lk 8)
  • Hädaoru rahvas teadis küll, et mägedes Hundikuristiku serval elab erak, aga Hädaoru rahva meelest oli erak veider ja üldiselt kahjutu tobe luuser. (lk 13)
  • Hädaoru rahvale tegelikult ei meeldinud koolis käia mitte üks põrm. Koolis käimine oli nende meelest üks igavene mõttetute tarkuste tuupimine. Elus neid vaja ei ole.
Ja üldse. Mõnele jäid õppetükid paremini meelde kui mõnele teisele. Niiviisi tuli välja, et mõni on äkki teistest targem ja osavam. See ei sobinud mitte. Parem olgu ikka kõik ühteviisi. Noh, kasvõi ühteviisi lollid, kui nad ühteviisi targaks ei viitsi õppida. Peaasi, et keegi oma tarkustega nina püsti ei ajaks. (lk 13)
  • Regent teadis muidu täpselt, mis Kiviriigis toimub. Regendil olid seal osavad salakuulajad, kes talle kõigest ette kandsid. Regent teadis näiteks isegi seda, mis värvi on kõik Kiviriigi kuninga sokid. Kivikuningal oli sadu ja sadu paare sokke. Talle lihtsalt meeldisid sokid. Õigupoolest ei teadnud Kivikuningas enam isegi, kui palju ja mis värvi sokke tal on.
Aga Hädaorus olid kõik Kivikuninga sokid täpselt kirja pandud. Iga üksiku soki kohta oli teada, kas see on parasjagu kuningal jalas või mustapesukastis või hoopis pesumasinas või juba ära kuivatatud ja kappi puhaste sokkide hulka pandud. (lk 16)
  • "Hädaoru kuningas". Tänapäev 2016



"Kunksmoor"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Aino Pervik, "Kunksmoor", Tammerraamat 2011.

  • Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar. Ümber saare seisid igas kandis teravad kividja veealused salakarid. Nende vahel pahises ja vahutas vesi. Saarel kasvasid kõverad ja haralised männid. Männikualune oli täis mustikavarsi, lagedatel kohtadel kasvasid aga teravate okastega kibuvitsapõõsad.
Saare randa kivide vahele tegid merelinnud oma pesad. Peale lindude elas saarel veel ainult Kunksmoor. (lk 5)
  • Keset saart kasvas sitke juure peal üks õige pikkade kõverate okstega mänd. Selle männi okste vahele oli kinnitatud Kunksmoori maja. Ja et tuuled seda elamist merele ei pühiks, olid kolme majanurga külge seotud suured kivimürakad. Neljanda nurga küljes oli veel tohutu vanaaegne imelikkude ilustustega ankur. Hirmsad sügistormid tõstsid kõigest hoolimata ikkagi vahel maja kõrgele õhku, aga kivid ning ankur hoidsid ta paigal, nii et ta pärast jälle kenasti oma koha peale tagasi vajus. (lk 6)
  • Taimi oma rohtude pruulimiseks käis Kunksmoor korjamas suurelt maalt, metsadest ja aasadelt, soodest ja rabadest. Üle mere sõitis ta suure kollase õhupalliga, mis kõrgel taeva all lennates oli väga täiskuu moodi. Parema meelega rändas Kunksmoor pimedatel öödel, kui päris kuud taevas ei olnud, sest siis ei pannud teda keegi tähele. (lk 6)
  • Ei ole hea, kui nõiamoorid liiga silma torkavad, arvas Kunskmoor. Sellest on tulnud alati ainult koledat pahandust. (lk 6)
  • "Ei ole võimalik," vastas meremees. "Siin läheduses ei ole ühtegi saart, isegi nii suurt mitte, kuhu kajakas pesa võiks teha. Ma olen mitmes merekoolis õppinud ja pärast seda kõik maailma mered läbi sõitnud. Mina tean. Sellist saart ei ole olemas."
"Jaa-jaa," ütles Kunksmoor. "Kõiki võõramaa asju tuntakse, seda aga, mis on oma kodu lähedal, ei pane keegi tähele. Kui sinu vanavanaisagi veel sündinud ei olnud, oli see saar kõigil salaja teada ja nii mõnigi sai siit viimases hädas rohtu ja lohtu." (lk 13)
  • "Inimesed on imelikud," ütles ta kajakale ja silus ta sassis sulgi. "Kui midagi tehakse teisiti, kui nad on harjunud, siis on see nende meelest kohe valesti ja paha." (lk 14)
  • Kui Kunksmooril oli kõrge palavik, ei raatsinud ta kraadi kunagi alla lüüa ja pidi seepärast võtma kogu aeg uue kraadiklaasi. Haiguse ajal kraadis ta ennast vahetpidamata. See just see haigusemõnu oligi. Kraadiklaasid paremate palavikkudega pani ta pärast ühte eraldi suhvlisse ja vaatas neid vahetevahel õhtuti teed juues. (lk 20)
  • Trumm oli kõik oma paremad aastad merd sõitnud. Ta oli täpselt seitseteist laevahukku läbi teinud, aga alati õnnelikult pääsenud. Loomulikult pidas ta seejuures kinni vanade meremeeste karmist seadusest, mille järgi kapten ei tohi hukkuvat laeva maha jätta, vaid peab koos sellega põhja minema. Aga kord juba põhjas ära käinud, on kapten kohustusest vaba ning võib rahulikult minema ujuda. Kuna Trumm oli erakordselt hea ujuja, ujus ta igalt poolt välja.
Kaheksateistkümnendat laeva Trummile enam ei antud. Tuli asuda kuivale maale.
  • Kaubamaja meeldis Kunksmoorile küll, aga ta ei suutnud siit midagi valida.
"Paistab, et kingitus peab jääma ostmata," ütles ta Trummile.
"Kas teile siis tõesti midagi ei meeldi?" ehmatas Trumm.
"Mitte just seda," ütles Kunksmoor. "Aga mul pole siit midagi vaja."
"Ega inimesed siis ainult neid asju ei osta, mida neil vaja on," ütles Trumm. "Inimesed ostavad sellepärast, et neil oleks igasuguseid asju." (lk 30)
  • "Kas teile on teada ka igavese nooruse saladus?" küsis keegi.
"Muidugi," vastas Kunksmoor tähtsalt.
Noor ajakirjanik, kes enne Kunksmoori käest nina peale oli saanud, küsis nüüd mürgiselt:
"Miks te seda saladust siis enda juures ei kasuta?"
Kunksmoor vaatas noorele ajakirjanikule otsa, nii et sellel külmajudinad üle selja jooksid, ja ütles: "Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused. Olen parema meelega vana tark nõiamoor kui noor lollpea." (lk 46-47)

"Kunksmoor ja kapten Trumm"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Aino Pervik, "Kunksmoor", Tammerraamat 2011.

  • Onu poputas moori igasuguste pidusöökidega, ja kui mooril ka magustoidud ja tordid kõik läbi olid proovitud, palus onu ta tangot tantsima. Kunksmoor mõtles küll hädaliste peale, kes teda ootasid, ja ka Trummi peale, kellel hernesupp nüüd vist ammu valmis. Aga juba oli moor toredas pidutujus ja tangoviis meelitas nii vastupandamatu jõuga, et ta ei raatsinud tantsust loobuda.
"Ainult selle ühe tantsu," mõtles ta. "Korvi ei kõlba anda."
Onu osutus oivaliseks tantsijaks. Ta tegi mooriga selliseid nõksakaid pöördeid ja hoogsaid samme, et mooril käis külm jutt südame alt läbija kõik muu ununes sootumaks meelest. Moor oli tantsul nõtke kui osi ja kerge kui liblikas, tangorütm tuikas tal meelekohtades ja jalus. Kunksmoori jaoks polnud praegu peale tango mitte midagi olemas. (lk 68-69)

LuuleRedigeeri

Mind hullutas metsa ja kõdu lõhn
jäi jalgade ette salalik mõhn
ja osjade vahel ma olingi maas
ja kõrgus mu kohal see võõras laas
ei tea ma kuidas küll juhtuda võis
mu huultele käopäka kuri õis
mis üleni kahvatulilla ja rusk
ja pingul ta vars ja siis veel see tusk

  • "Lill" kogus "Umimetsades" (1977)


Nüüd aeg on allikavees silmi pesta
ja minna teele läbi pähklisalu.
Nüüd aeg on rännuraskust kesta
ja viljumisevaevas sarapuudest ootajaile vesta.

Aeg minna teele kasvõi söömata ja paljajalu.

  • "Sõnumik" kogust "Kiljub ning kumiseb". Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 39


Hoolitsetud maasurnuaedades
hõngab lõhna hoolega haritud hauapeenrailt
Seal õilmitsevad jeekimid imelik teele ja krõõt

  • "* Hoolitsetud maasurnuaedades" kogust "Kellavalaja". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 60


IntervjuudRedigeeri

  • 21. sajandi inimesel on maailmaasjadest ilmselt võimalik paremat "teadmist" hankida kui varasemate aegade inimesel. Töö on hõlpsam, toitu on vähemalt meil siin rohkem ja mitmekesisemat. Aga kas see kõik toob kaasa inimlikus mõttes tarkuse või rumaluse – kes ütleb? Võib-olla toob iga uus "tarkus" kaasa ka mingi uue "rumaluse". Nõudlikkus igatahes aina kasvab ja see kindlasti ei ole tark.
  • Mul pole aegu ega asju, mida ma taga igatsen. Olen ilmselt sattunud õigeid valikuid tegema. Pole ju inimene oma otsustes vaba, ei olnud nõukogude ajal, ei varem ega ka hiljem.
  • Vahepealsel ajal püüdis igaüks omadega hakkama saada, nüüd on aga vanaemadel-vanaisadel taas lapsi ja lapselapsi vaja. Eriti just lapselastel on ju digikuulmine. Nad taipavad kohe, kuidas digiasjadega toime tulla. Meie põlvkonnal seda oskust pole, paljud mu eakaaslased eelistavad suheldes ikka veel telefoni.
    • Sulev Oll, "Kirjanik Aino Pervik naudib diginoorust". Maaleht, 20. aprill 2017
  • Ma lihtsalt pole suuteline midagi uskuma, olen umbusklik. Sellega seoses ei ole ma endale jumalat leidnud. Aga ma ei ole ka ateist. Mul ei ole ühegi jumala vastu midagi, kui ta just inimohvreid ei nõua.


Tema kohtaRedigeeri

  • Sõnadega on Pervik ülikokkuhoidlikult ümber käinud. Iga ainumat on mitu korda kaalutud, enne kui välja antud. See pole nõnda mitte ihnsuse, vaid austuse pärast sõna vastu, mis on Pervikule ikka iseloomulik olnud.
  • "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Kui palju salapära, jõudu ja veetlust ühes lihtsas lauses! Eriti salapärane on see "ühes kohas". Miks see "ühes kohas" seal üleüldse on, sest kas saaks siis miski olla teises kohas, kui ta on? Või kas saaks miski olla korraga kahes kohas? Või kas oleks võimalik, et üks saar on küll olemas, ent ei asu ometigi mitte üheski kohas? "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Lause, mille tõlgendamisele võiks kulutada pakse köiteid, nii võimas on see. Nii võib alata nii muinasjutt kui ka romaan, see üksainumas lause kätkeb pööraseid potentsiaalsusi, siit võivad alata miljonid teekonnad, saarel võivad elada või sinna sattuda täiesti vastupandamatud inimesed, kes võtavad ette tegusid, millest teada saades hoiad ise seda märkamata hinge kinni. "Kunksmoor" on geniaalne raamat. Loe mis vanuses tahes, ikka leiad midagi uut ja võrratut.
  • Tähenduslikke aastaarve ritta seada võib ju kes iganes, ent Aino Perviku silmade kaudu nähtuna saavad ajad avaraks, selgeks, tähenduslikuks, aga ühtaegu ka nii küsitavaks, mõteldavaks, uut mõtestamist nõudvaks. Pervikul on seda raamatut kirja pannes olnud lugeja vastu määratul määral austust. Sõnade vahele on jäetud õhku ja ruumi, avarust on selles pisikeses raamatus tohutumalt palju. Mida kujutlusvõimelisem ja targem lugeja, seda enam on tal sealt leida.
  • Salaja ootan ma muidugi ikka veel "Kunksmoori nooruspõlve", selle võiks Pervik ju ise kirjutada, kuigi ta on öelnud, et Kunksmoor ei olnud kunagi noor: oligi teine selline vana nõid, nagu ta oli, ja selleks ta ka jäi. No olgu, aga mis temast siis nüüdseks on saanud? Kuidas tal läheb? Ja Arabellast? Missugune naine temast kasvas? Kas ta sai suure pere emaks, nagu tahtis – või sai kellekski muuks? Küllap on see autori geniaalsuse tunnus, et veel aastakümneid hiljem pärast esimest lugemist võib oma lemmikute saatuse üle pead murda.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel