Vikitsitaadid

Nauding

lai klass vaimseid seisundeid, mida inimesed ja teised loomad kogevad kui positiivseid, meeldivaid või püüdlust väärt
(Ümber suunatud leheküljelt Mõnu)
Pierre Jean Van der Ouderaa, "Spirituaalne nauding" (1871)
E. G. Handel Lucas, "Mõned elu mõnudest" (1907)
Rudolf Bauer (1889–1953),"Spirituaalsed naudingud", s.d.

Proosa

muuda
  • IV. Pidev valu kehas ei kesta pikalt, seevastu teravaim valu on üürike, ja valu, mis pelgalt ületab lihaliku naudingu, ei kesta palju päevi. Pikaajalised haigused kätkevad rohkelt lihalikke naudinguid, mis on suuremad kui valu.
  • V. Pole võimalik elada naudinguteküllaselt, elamata mõistlikult ja hästi ja õiglaselt, [ega elada mõistlikult ja hästi ja õiglaselt,] elamata naudinguteküllaselt. Kellele see pole jõukohane, ei suuda ka naudinguteküllaselt elada.
  • VIII. Ükski nauding ei ole iseenesest halb; ent vahendid, millega mõningad naudingud saavutatakse, toovad kaasa hädasid, mis ületavad naudinguid mitmekordselt.
  • XII. Ei ole võimalik vabaneda hirmust kõige tähtsamate asjade ees, mõistmata kõiksuse loomust, vaid muretsedes selle pärast, mis on müütides; seetõttu ei ole loodust uurimata võimalik saavutada täielikke naudinguid.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • 27. Muude ettevõtmiste puhul ilmneb vili alles siis, kui nad on lõppenud, filosoofia puhul kaasneb äratundmisega rõõm; nauding ei saabu pärast õppimist, vaid nauding leiab aset õppimisega samal ajal.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Aubrey oli üllatunud, millise innuga otsis tema kaaslane Brüsselis ja teistes teele jäävates linnades kõikmõeldavaid patu-urkaid. Seal istus ta naudinguga kaardilaua taha, tegi panuseid ja teda saatis alati edu, välja arvatud juhtudel, kui tema vastas istus mõni tuntud valemängija - siis kaotas ta isegi rohkem, kui enne oli võitnud. Kuid tema näoilme jäi alati muutumatuks, samasuguseks, kui siis, kui ta silmitses äraolevalt ümbritsevat maailma. Siiski polnud see nii neil kordadel, kui ta juhtus kokku läbematu nooruki või paljusid lapsi toitva õnnetu pereisaga. Siis näis õnnemäng teda täielikult endasse haaravat - ükskõiksus kadus näolt kui peoga pühitult ja tema silmad põlesid kirglikumalt kui kassil, kes mängib poolsurnud hiirega. Igal pool jättis ta tuttavast keskkonnast välja rebitud varem nii rõõmsameelse nooruki omaette ja see needis võõrastemaja üksinduses saatust, mis oli teda selle põrgulise lähikondlaseks teinud. Samas kui nii mõnigi pereisa istus ängistunult oma näljase pilguga laste ees ega olnud tal taskus ainsatki fartingit selle olevuse mõõtmatust rikkusest, et vaestele väikestele leivakannikatki ette anda. Siiski ei lahkunud lord Ruthven kaardilauast suurte rahadega, vaid kaotas mõnele petisele otsekohe viimase kui kuldna, mille oli äsja õnnetu ohvri higisest pihust lauale meelitanud. See võis tähendada, et ta valdab küll teataval tasemel mänguoskust, mis ometigi ei küündi veel kogenumate ja kavalamate võimeteni.
  • Tema eestkostjad käisid talle peale, et ta otsekohe oma sõbra maha jätaks ja kinnitasid, et tolle olemus on üdini kohutav ja paheline, sest mehe võrgutamisoskused olid vastupandamatud ja tema liiderlike elukommete tõttu sellevõrra ühiskonnale ohtlikumad. Nad olid teada saanud, et mehe põlgus abielurikkujate vastu ei tulenenud mitte vihkamisest naise isikuomaduste suhtes, vaid et mees oli enda naudingu suurendamiseks nõudnud, et ta ohver, tema kaassüüdlane, peaks heitma end rüvetamata vooruslikkuse mäetipult kõige sügavamasse alandusse ja rõvedusse. Lühidalt, kõik need naised, kellega ta oli arvatavasti just nende vooruslikkuse tõttu tutvust soetanud, olid peale tema lahkumist maskid kõrvale heitnud ega kõhelnud paljastamast avalikkusele kõiki oma ebardlikke pahesid.
  • Ta oli alles kaheksateistkümne aastane ja teda polnud veel seltskonnale tutvustatud, sest tema hooldajate arvates tuli esitlemist edasi lükata nii kaua, kui vend kontinendilt tagasi pöördub ja oma kaitsja rolli taas sisse võtab. Seetõttu oli otsustatud, et järgmine salongiõhtu, mis lähenes kiiresti, saab neiu uue ja põneva eluetapi alguseks, mil noor naine astub seltskonnaareenile. Aubrey oleks jäänud meelsamini vanemate mõisa ja nautinud oma melanhoolset meeleseisundit.




  • "Mul pole lootustki oma kunstiga maailma sütitada," tunnistas Dickie, "aga ma ammutan sellest suurt naudingut." (lk 44)
  • Valged siledad linad kupee magamisasemel olid kui luksuse tipp. Tom silitas neid enne tule kustutamist. Puhas sinakashall tekk, asjalikult pea kohal laksuv must võrk — Tom nautis õndsust, mõtles elumõnudest, mida ta nüüdsest saab endale Dickie rahaga lubada, mõtles vooditest, laudadest, meredest, laevadest, kohvritest, särkidest, eesseisvatest aastatest, mis on täis vabadust ja naudinguid. Siis kustutas Tom tule, pani pea padjale ja jäi peaaegu otsekohe magama — õn­nelik, rahulolev ja enesekindlam kui kunagi varem. (lk 77)


  • Lift tõuseb, lift vajub. Kõik ei ole mälus säilinud. Osaline amneesia on jäänud. Mitmehäälsed rahvalaulud ja ööbik asuvad kusagil alateadvuse sopis. Kevadine lumi on sulanud. Auraval mullal pole enam jälgi. Kuid on tärganud iha tuua kõik tagasi, tuua tagasi niiske hõngus, akaatsiad, ööbik, iidsed märgid. Ma olen otsekui teadusemees, kellel on valemid kaotsi läinud. Populaarseid brošüüre ma aga kirjutada ei taha. Mul tuleb alustada otsast peale. Pean ootama talve omaenda teadvuses, lund.
Ma tahan, et naaseks too õhtu Ülem-Panemunės, verandal. Mulle on tarvis geomeetrilisi mõnusid. Müstikat. Kohut.
  • Antanas Škėma, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, LR 20–22, 1992, lk 65


  • Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud kõnevõime terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "Tuhande ja ühe öö" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia parfüümid poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt naudingut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud šampooni ja kölni vee lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia vannis.
Proua Donzert kartis, et Martine võib oma ema hurtsikust midagi kaasa tuua, ehkki tütarlaps näis alati väga puhtana, mis teda peamiselt just iseloomustasid... Kuid kunagi ei suudeta olla küllalt ettevaatlik, sest mis küll juhtuks, kui mõni juuksurisalongi klientidest leiaks näiteks täi?
Kui Martine nägi esimest korda vanni ja kui Cecile palus tal ennast üleni vette kasta, haaras teda mingi pühalik värin, otsekui hakataks teda ristima... "Kaasaegne komfort" ilmus korraga tema silme ette veevärgi, kanalisatsiooni ja elektriga... Ta ei suutnud sellega kunagi täielikult harjuda ja iga kord, kui ema Donzert talle ütles: "Mine nüüd vanni...", tundis Martine kerget joobnustavat ärevust. (lk 28)
  • Seinad kaetud valge emailiga, põrand kiviparketist, taburet metalltorudest... On võimatu kirjeldada joovastust, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli õnnelik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, vesi nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist vahtu... käsn helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet valgust vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, pimsskivi, harja, käsna ja kääre. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:
"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!"
Radiaatorile asetatud vannilina oli soe, taevassinine, Cécile'i oma oli aga roosa. Proua Donzert ei ihnutsenud pesuga — käterätte vahetati tema juures iga päev: kui omatakse pesupesemise masinat, siis pole tähtis, kas üks käterätt rohkem või vähem... Polnud puudu ka kosmeetikavahendeist — seepidest ja lõhnaõlidest, kuna firmade esindajad pakkusid neid kaubaproovidena niipalju kui proua Donzert soovis. (lk 29-30)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Raamatukogud on jõu, graatsia ja vaimukuse varamud, korra, meelerahu ja pidevuse meenutajad, vaimujõu järved, mis pole ei soojad ega külmad, eredad ega hämarad. Nende pakutav nauding on püsiv, orgasmitu, usaldusväärne, sügav ja kauakestev. Igas raamatukogus üle kogu maailma olen ma kodus, eneseteadvusetu, tüüne ja süüviv.



  • Tunne heameelt lihtsate mõnude üle, näiteks selle üle, kui mõnus on mäluda, kui mõnus on mööda selga alla voolav soe vesi, kui mõnus on jahe tuulehoog, kui mõnus on magama jääda. (lk 2204)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Lõbu. Milleks seda vaja on?
See ei ole heameel, rõõm, rahulolu, nauding ega lust. See on õõnes, julm, tige väike närukael, sõna, mis tähistab midagi, mida otsitakse, hirmnaljakad võdisevad plastmassantennid peas ja sõnad „ANNA SIIA!” särgil, ja kui sa selle leiad, ärkad sa pärast tihtipeale, nägu tänava külge kleepunud.


  • Dream paistis ihusooja rinnapiima nautivat nii, nagu tema ise ei olnud elus vist midagi nautinud. Et tunda, kui tugevasti ta imeb, toppis ta nimetissõrme otsa lapse väikeste huulte vahele, murdes sellega vaakumi, mille eesmärk oli võimaldada lapsel vajaduse korral ainult suu abil rinna küljes rippuda. Ta pistis sõrme veidi sügavamale ja rinnanibu libises suust välja. Hetkeks oli see pikk ja justkui välja venitatud, nagu looma nisa. Siis võt­tis see oma tavalise ümara kuju ja talle tundus imelik, et nii õrn kehaosa nõnda tugevat imemist välja kannatas.







Luule

muuda

Mõistus, kõikläbistav röntgen
    tundmatut avastav
    olevat lahastav
    valitseb meeli tõrkjaid.
    Nautima harjutab
    kibestusvarjuta
    tarkuse marju mõrkjaid.

  • Paul Viiding, "Lõpmatult kasvav", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 272


Mõistuse mõnud
olevat paremad
suuremad kestvamad
kui meelelised mõnud
Raamatust lugesin!


Me ei väsinud veel palle tehes,
millest väsidagi üheskoos?
Rõõmus lahing ümber lumimehe
alles lahti läheb täies hoos.

Kuulid läbisegi vihisevad,
pooltest aru keegi siin ei pea.
Lõpuks seisame kõik lumistena,
nii on lõbus, nii on väga hea!

  • Ilmi Kolla, "Lõbus on lumes", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 35
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Nauding&oldid=128205"